Kaasaegsetel olümpia­mängudel on riikide ja rahvaste ühendaja kuvand: olgugi ühiskonnakord erinev, me saame koos rahumeelselt konkureerida spordis. Ausa mängu vaimus. Seisku sport ja poliitika eraldi! Aga aus mäng ja olümpia pole igapäevaelust lahutatud. Kuidas saab lubada mõrvarriikidel osaleda sellel suurel spordifoorumil?

Olümpiamängud pole poliitikast pääsenud. Head ja kurja on kaalutud nii riikide eemalejätmise kui ka boikoti abil. Pärast Esimest maailmasõda toimunud Antwerpeni olümpiamängudel 1920. aastal keelas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) osavõtu sõjasüüdlasel Saksamaal ja tema liitlastel Austrial, Ungaril, Bulgaarial ja Türgil. Kommunistlikule Venemaale kutset ei saadetud. Ka neli aastat hiljem jäeti Saksamaa eemale olümpiast Pariisis.

Pärast Teist maailmasõda ei saadetud kutset 1948. aasta olümpiale Londonis sõjasüüdlastele Saksamaale ja Jaapanile. 1964. aastast alates jäeti Aafrika riikide nõudmisel eemale apartheidirežiimi viljelev Lõuna-Aafrika Vabariik (LAV), mis uuesti osales olümpial 1992. aastal. 1972. aastal tõkestati apartheidipoliitika tõttu paljude riikide nõudmisel tee OMile Rodeesial (tänapäeva Zimbabwe). 2000. aastal jäi kutseta naiste õigusi mitte austav Afganistan, kus valitses Taliban.

Kommentaarid
Copy