Ühelt poolt ühendab aegade side Elin Toonat vanaisa Ernst Ennoga, teisalt aga nii kodumaal kui paguluses 1960ndatel esile kerkinud uue põlvkonna elutunnetusega, mis võõrsil trotsis konservatiivset rahvuslikkust ning otsis ja lõi seoseid kaasaja maailmakirjandusega,
Inglismaal elades hakkas Elin kirjutama nii inglise kui eesti keeles, tema luuletusi ilmus Bernard Kangro toimetatud Tulimullas. Kuid läbilöögi eesti keeles määras juhus: inglise keeles kirjutatud romaani «The Wooden Angel» käsikiri läks teel kirjastusse kaduma ning koopiad osutusid loetamatuks. Elini hea sõber Londonis, kirjanik ja ajalehetoimetaja Gert Helbemäe soovitas kirjutada sama romaan uuesti, kuid nüüd juba eesti keeles. Kirjanike järelkasvu pärast muretsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastus Lundis võttis «Puuingli» käsikirja tänuga vastu, raamat ilmus 1964. aastal ning kolleegide ja kriitikute tunnustus tipnes maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, vanamoelisema maitsega lugejate nurinast hoolimata.