See juhtus äkki ja täiesti ootamatult. Hiljuti suure kaubanduskeskuse mööblipoodi sisenedes hakkasid turvaväravad tööle. Ma ei pidanud seda oluliseks ja ei pannud seda ka tähele, sest mul pole ju põhjust muretseda. Kui poest väljusin, siis oli juba keeruline seda mitte märgata. Turvamees jooksis minu juurde ja hakkasime siis koos minu probleemi lahendama – tema varast paljastama ja mina enda süütust tõestama.
Kuna mul ei olnud kaasas muud kui rahakott ja mobiiltelefon, siis suutsime turvamehega suhteliselt ruttu tuvastada, et häiresignaali põhjuseks on minu rahakott. Pääsesin peale väikest piinlikkustunnet siiski vaba mehena minema. Eks juhuslike möödujate silmis olin ma petis, kellega turvamees tegeleb. Keegi ei vabandanud.
Mõne aja pärast juhtus sama Selveris ja siis kodupoes Maximas ja siis Rimis ehk sisuliselt pea iga kord erinevaid poode külastades. Kui mõnes poes reageeriti sellele ja pidin süüdlasena oma rahakotti paljastama, siis paljudes poodides lihtsalt löödi käega, sest see jama pidi olema viimasel ajal väga paljude poekülastajatega ning ei väärinud suuremat tähelepanu. Kuigi poekülastajad vaatavad mind siiski enamasti kahtlustava pilguga.
Küsimuse peale, miks te oma klientide au ja väärikuse peale ei mõtle ja oma turvaväravaid korda ei tee, laiutatakse lihtsalt käsi.
Kui olen proovinud turvaväravas süüdlast paljastades kliendi- või pangakaarte ükshaaval rahakotist eemaldades signaali allikat tuvastada, siis see ei ole siiani õnnestunud. Pole ka uusi kaarte saanud, mis võiksid olla häda põhjuseks. Hakkasin poodi minnes kaarte koju jätma, et ei peaks end pidevalt süüdlasena tundma, samas kliendikaarti on ju enamasti poes vaja. Üks poemüüja teadis kaastundlikult rääkida, et teatud kaardid pidavat koos andma häiresignaali ja see probleem on olnud juba mõnda aega ning seetõttu pole turvaväravatest viimasel ajal ka poodides suurt abi. Huvitaval kombel alati sama värav ei hakka häiret andma ehk tõenäoliselt tõesti sõltub see ka kaartide asetusest rahakotis.