Sellisel ajal on erinevate teemade teravdatud politiseeritus paratamatu ning kahjuks on ka Ukraina toetamise küsimus sattunud nii mõnelgi neist valimistest sisepoliitilise relva rolli, mida illiberaalselt meelestatud kandidaadid on püüdnud ära kasutada valitsevate poliitiliste jõudude ründamiseks.
Sõltuvalt valimissüsteemi eripäradest see neil alati muidugi läbi ei lähe. Selle kohta võib tõendiks tuua hiljutised Suurbritannia valimised, mille järel Nigel Farage’i järjekordne erakond Reform UK pidi leppima kõigest mõne parlamendikohaga, ning Prantsusmaa valimised, kus Marine Le Peni Rahvuslik Liit valimiste teises voorus ülejäänud poliitiliste jõudude poolt üle mängiti. Vastupidiseks näiteks võivad kujuneda aga Ameerika Ühendriikide presidendivalimised, milles vabariiklaste erakonna presidendi- ja asepresidendikandidaat esindavad selgelt Ukraina- ja tegelikult ka Euroopa-vaenulikku hoiakut. Tasub meenutada, et vähemalt viimane pole USA poliitikas mingi uus nähtus, isegi kui see 20. sajandi teisel poolel enamjaolt varjusurmas viibis.
/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/15/16006435t1heb1b.jpg)