WILLIAM HAGUE ⟩ Ameerikata lääs ellu ei jää

Pildil on New Yorkis asuv Ameerika vabadussammas. Foto: DON EMMERT / AFP

• Joe Biden klammerdub oma kandidatuuri külge ja Trumpil on head võimalused, et teda võita.
• Kogu maailmas on valijad rahulolematud ja otsivad uusi juhte. USA ei ole erand.
• Ameerikata Ukraina ellu ei jää. Nagu ka Taiwan ja Iisrael. Ja lõppkokkuvõttes kogu läänemaailm.

On mõningaid silmatorkavaid sarnasusi selle vahel, kuidas üritati 1912. aastal tappa Theodore Roosevelti ja sellel laupäeval Donald Trumpi. Roosevelt oli endine vabariiklaste president, kes üritas uuesti võimule tulla; teda tulistati Milwaukee's, linnas, kus Trumpi kandidatuur sellel nädalal kinnituse sai; ja kuul tabas teda, ilma et ta oleks surma saanud, kirjutab endine Briti välisminister William Hague.

Roosevelt läks isegi Trumpi kohesest trotsivast rusikatõstmisest sammu võrra kaugemale, nõudes, et ta peab jätkama ja pidama lõpuni oma kõne, mille rinnataskusse topitud paksud leheküljed aitasid aeglustada tema rinda tunginud kuuli. Nähes, kuidas tema toetajad üha murelikumaks muutuvad, sest haavast valgus välja verd, ütles ta neile, et ei vaja haletsemist ja «te ei pääse selle kõne kuulamisest niikuinii».

See on ehk ainus asi, mille poolest Trumpi ja Roosevelti saaks ühele pulgale paigutada. Roosevelt oli Ameerika kõigi aegade noorim president, keskkonnakaitsele pühendunud kirjamees ja lääneliitlaste eest Euroopasse sõtta minemise pooldaja, kui algas Esimene maailmasõda. Enamik ajaloolasi peab teda üheks kõigi aegade suurimaks presidendiks. Sellegipoolest ei muutnud tulistamine tema valimisväljavaateid oluliselt – mõlema peamise partei vastu kandideerides jäi ta samal aastal Woodrow Wilsoni järel teiseks.

Laupäevane tulistamine oli traagilisem ja murettekitavam kui 1912. aasta draama: traagiline, sest kõrvalseisjad said surma ja vigastada; murettekitav, sest Ameerikat paistab ähvardavat suurem sisekonflikti oht. Eelmisel aastal tehtud küsitlusest selgub, et nende ameeriklaste osakaal, kes usuvad, et riigi «päästmiseks» võib poliitiline vägivald olla õigustatud, on tõusnud 23 protsendini, võrreldes 15 protsendiga 2021. aastal.

Kuid hoolimata kõikidest hingematvatest uudistest ja väidetest, et laupäevased sündmused on «kõike muutnud», «valimised ümber kujundanud» või «valimisvõitluse pea peale pööranud», on tõenäolisem see, et Trumpi pihta tulistades on Thomas Matthew Crooks oluliselt, kuid mitte lõplikult tugevdanud kahte valitsevat suundumust tänavustel valimistel – et Joe Biden klammerdub augustis oma kandidatuuri külge ja Trumpil on head võimalused, et teda novembris võita. Kõik ei ole muutunud, kuid kõik, mis oli juba niigi toimumas, on muutunud veelgi tõenäolisemaks.

Praeguseks on kampaania toon kindlasti järsku muutunud. Biden on ründavad valimisreklaamid tagasi tõmmanud ning rõhutab muret ja rahvuslikku ühtsust. Trumpile on antud ebatavaline võimalus kutsuda samuti üles ühtsusele, samal ajal oma austajate seas oma messianistlikku staatust veelgi suuremaks puhudes – tal mitte ainult ei vedanud, et ta oma pead õigel ajal pööras, vaid ta saab ka rõõmsalt ära kasutada ideed, et see oli jumala käsi.

Ainult endiste presidentide Obama ja Clintoni ühine visiit Ovaalkabinetti koos selge sõnumiga, et Biden peab kõrvale astuma, oleks tema kohalt kangutamiseks piisav.

Ühtsuse noot ei kesta kuigi kaua, ent kui see haihtub, on Biden liikunud mõne päeva võrra lähemale punktile, kust ei ole enam tagasiteed kui ta kandidaadiks kinnitatakse, ja Trump on võitnud juurde murdosa valijate toetust. Kuid nendest päevadest ja sellest murdosast võib jätkuda pigem senise poliitika lukustamiseks kui selle muutmiseks.

Eelmisel nädalal ütles mulle üks meeleheitel kõrge Demokraatliku Partei tegelane, et ainult endiste presidentide Obama ja Clintoni ühine visiit Ovaalkabinetti koos selge sõnumiga, et Biden peab kõrvale astuma, oleks tema kohalt kangutamiseks piisav. Kui see on nii, siis peaksid nad juba kohtumist kokku leppima, kuid kui selleks oligi mingi võimalus, siis ajutiselt muutunud meeleolud on selle tõenäosust vähendanud.

Peaaegu pühaku staatus, mis on Trumpile uut elujõudu sisse puhunud, muudab selle veelgi vajalikumaks, et Biden annaks teed nooremale kandidaadile – kuid selline loogika ei ole praegu valitsev. On juhtunud hoopis see, et Trumpi ellujäämisele suunatud kõike enda alla mattev tähelepanu on pilgud eemale pööranud presidendi šokeerivatest keelevääratustest NATO tippkohtumisel.

Üle kogu maailma on ametis olevad riigijuhid praegusel rekordilisel valimiste aastal löögi alla sattunud. Vaadake Ühendkuningriiki, Prantsusmaad või isegi seda, kuidas Modi Indias enamuse kaotas. Samal ajal on edukamad olnud need võimul olevad erakonnad või liikumised, kes on välja pakkunud värskeid kandidaate, nagu Taiwanis, Indoneesias ja Mehhikos. Kogu maailmas on valijad rahulolematud ja otsivad uusi juhte. USA ei ole erand. Et uuesti valituks osutuda, peab Biden nelja aasta taguseid nappe võite arvestades sellel aastal kaalukeeleosariikides vähemalt sama hästi hakkama saama. See on ebatõenäoline. Trumpil on eelis.

Ometi keeldub Biden lahkumast. Nii tema kui ka Trump on presidendiameti võimust sõltuvuses: Trump sedavõrd, et pigem õhutab mässu, kui võimu loovutab; Biden kuni selleni, et riskib kaotada vihatud vaenlasele. Pärast aastakümneid USA senaatorina töötamist on Biden viimasest 16 aastast 12 veetnud presidendina või asepresidendina. Kunagi reisisin koos rühma senaatoritega mõned päevad lennuki Air Force Two pardal, kus iga nende soov täideti, igal peatusel tervitati neid pidulikult, pidevalt viibis valves vanemarst. Kontrast Briti parlamendiliikmetega, kellele öeldi, et nad ei tohi rongides esimeses klassis sõita, oli vapustav. Nad on oma aja Rooma senaatorid ja see pole veel midagi võrreldes nende presidendiga.

Biden ei tunne mingit muud elu ja ei loobu sellest kergelt. Tema partei peaks püüdma teda ümber veenda, kuid avastab, et see ülesanne on veelgi raskemaks muutunud, kuni meedianarratiiv uuesti muutub, ja selle aja peale võib olla juba liiga hilja. Kandideerimise külge klammerdumine on muutunud veidi lihtsamaks. Kuid ka Trumpi jaoks on novembris Bideni võitmine muutunud samavõrra lihtsamaks. Trumpi on raskem rünnata, ilma et ta peaks muutma oma sõnumit, et Ameerika on allakäiguteel ja ainult tema suudab teda päästa. «Meie riik on teel põrgusse,» teatas ta laupäeval vahetult enne, kui kuulid lendama hakkasid.

Põhjus, miks see nii oluline on, on aga see, et Ameerika ei ole üldsegi mitte teel põrgusse. Ameerikas on palju lahendamatuid probleeme, alates ebavõrdsusest kuni relvakultuuri ja opioidisõltuvuseni. Kuid kõikidest lääneriikidest on Ameerika ainus, kes ei ole languses ja kaugeltki mitte teel põrgusse. Tema SKT on veerand kogu maailma SKTst, sama palju kui 30 aastat tagasi. Ta kulutab kaitsele sama palju kui järgmised üheksa riiki kokku. Kõik kuus rohkem kui triljon dollarit väärt börsiettevõtet asuvad Ameerikas. Ilma Ameerikata Ukraina ellu ei jää. Nagu ka Taiwan ja Iisrael. Ja lõppkokkuvõttes kogu läänemaailm.

Seetõttu valmistuvadki nüüd kõik lääne juhid selleks, et kuidagi hallata, lepitada ja meelitada Trumpi – meest, kes ütleb, et Ameerika on alla käimas, just seetõttu, et ta seda ei ole. Võimalust, et juhtida või ellu jääda saaks ka ilma Ameerikata, ei ole olemas. Tänu Bideni kangekaelsusele nägi Trump juba sellel aastal välja nagu võitja. Kui Keir Starmer ja teised valitsusjuhid Trumpile oma telefonikõnesid teevad, siis nad valmistavad ennast ette. Maailm ei muutunud laupäeval. Aga ta võis muutuda veidi lihtsamini ennustatavaks.

William Hague / The Times / News Licensing

Tõlkinud Ago Raudsepp