Mõistagi annab lõpliku hinnangu aeg. Praegu saame juba enam-vähem objektiivselt hinnata eelmistel kümnenditel toimunut, kus kerkivad esile kaks peaministrit: Mart Laar ja Andrus Ansip. Mõlemal mehel oli vaja rinda pista keeruliste ja ebapopulaarsete otsustega. Ent nad ei rääkinud iga päev sellest, kuidas meedia neid ei armasta ning kui raske neil on. Nad lihtsalt tegutsesid.
Ülejäänud peaministritest on kõige kahvatuma mulje jätnud Taavi Rõivas oma «peenhäälestamise» jutuga. Jüri Ratase tegutsemisele on veel vara lõplikku hinnangut anda. Kuid keegi neist ei suutnud ühiskonda tülli ajada ning majandust kaosesse paisata nõnda nagu Kaja Kallas. Isegi siis, kui ta oleks peaministrina teinud mitte midagi, tundunuks poliitiline pärand sarnaselt Rõivaga pigem positiivne.
Paraku ei rääkinud Kallas enne valimisi midagi maksutõusust, kuid peale valimisi algas maksuralli. Me näeme tulumaksu tõusu, käibemaksu tõusu, erinevate riigilõivude tõusu, automaksu ning samal ajal praegustes oludes dogmaatilisena mõjuvat soovi kaotada maksuküür. Nii tundub, et valijaid peteti teadlikult, et nende hääled kätte saada. Või siis ei suudetud neid usaldada.
Kogu mahajääva miiniväljaga peab aga tegelema Reformierakond, kes loodetavasti suudab naasta enda alglätetele.
Eestlased on alati suutnud püksirihma pingutada ja raskeid aegu üle elada, kui eesmärk on arusaadav ja selge. Vaatamata Eesti 200 igikestvale jutule pikast plaanist pole olnud arusaadav, kuidas ületada majanduslangust, mis on kujunenud juba Eesti taasiseseisvumisaja pikeimaks. Samuti on valitsus sihikindlalt eiranud Eesti suurimat probleemi, sündivuskriisi. Uute lahenduste väljapakkumise asemel vähendati hoopis kolmanda lapse toetust.