LIIA KILP ⟩ Ahistamisskandaalid ja tühistamiskultuur

Liia Kilp Foto: Zonta klubi

Erinevaid meedias käsitlemist leidnud ahistamisskandaale on olnud päris mitmeid. Viimane neist Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia juhti puudutav. Ja sõltumata sellest, kas tegemist on üheselt mõistetavate ja selgelt väärkohtlemist kajastavate juhtumitega või inimese valetõlgendused teise inimese võimalike tunnete või käitumise suhtes, järgneb neile kajastustele intensiivne avalik hukkamõist erinevatelt avalikelt arvajatelt.

Viimases loos näiteks MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse tegevjuhilt Pille Tsopp-Paganalt ja SA Domus Dorpatensise tegevjuhilt Martin A. Noorkõivult. Tsopp-Pagan leiab, et tegemist oli tõsise inimväärikuse rüvetamisega. Noorkõiv arvab, et Eesti ühiskonnas on «raske leida naist, kel pole analoogset lugu rääkida». Mõlema hinnangul ei ole osanud Tartu Ülikool adekvaatselt reageerida. Aga nii õigusasutused kui muud ametiasutused saavad reageerida vaid objektiivselt kõiki asjaolusid kaaludes. Neil on ka vastutus oma otsuste suhtes, millega lihtsalt arvajad ei pea arvestama. Me kõik eksime ja sageli. Vahel mõtetega, vahel sõnadega, vahel tegudega.

Et ühiskond toimiks, on meil seadused ja paragrahvid ja vastavalt sellele pannakse mõned meist ka trellide taha ja õigustatult. Moraaliga on keerulisem. Ühelt poolt meil paljudes asjades moraal justkui puuduks ja siis teine äärmus, kus moraalikaikaga lajatatakse kellegi suva järgi. Sa kas vajud kivi kaelas põhja või kui suudad pinnale hulpida, siis lööme su igal juhul mättasse. Mõnel ajastul füüsiliselt, mõnel teisel mentaalselt. Hetkel siis pigem mentaalselt. Avalike arvajate nõue kedagi raskelt karistada ei pruugi sõltuda mitte niivõrd kellegi konkreetsest lubamatust teost, vaid sellest, kuidas seda tegu hinnatakse, sageli tagantjärele. Ka lõplikult kohtus õigeks mõistetud Aivar Mäe ja Martin Hallik (kes jäi kohtus seksuaalsüüteos lõplikult õigeks ja kaotas vaidluse töölt lahti laskmise vaidluses - toim.) jäid ilma oma tolle hetke töökohtadest just esmaste hinnangute põhjal, kuna lõplikeni oli veel pikk tee minna. Ja neis lugudes jäi õhku küsimus, et kui kirjutatud reeglite kohaselt rikkumisi ei olnud, kuidas siis nende kirjutamatute järgi peaks oskama nii elada, et kellegi elu hävitatud ei saaks.