JUHTKIRI ⟩ Lasud Trumpi ja Bideni pihta

Donald Trump pärast tulistamist. Foto: Evan Vucci / AP

• Ameerika ajalukku läheb uus ikooniline pressifoto Donald Trumpi atentaadist.
• Pole mõtet arendada konstruktsioone, nagu oleks selle kõik korraldanud Trump ise.
• Paistab sedamoodi, et Trumpi pääs Valgesse Majja muutub üha kindlamaks.

Uus maailma aasta pressifoto on sündinud. Donald Trumpi on kampaaniaüritusel tulistatud, ekspresident ja presidendikandidaat seisab verisena, rusikas püsti, varjatuna ihukaitsjatest ning nende kohal lehvib viltu Ameerika tähelipp.

Paratamatult tekib paralleel ühe teise võimsa fotoga: sõdurid heiskamas USA tähelippu Teises maailmasõjas Iwo Jima saarel 23. veebruaril 1945. Neid sündmusi on suurepärases ajaloofilmis «Kirjad Iwo Jimalt» käsitlenud vanameister Clint Eastwood.

Näib, et poliitilises kommunikatsioonis on Donald Trump omandanud täiesti uue kvaliteedi, mida ta demonstreeris juba kurikuulsas debatis Joe Bideniga. Kuna oponendid peavad Trumpi üle-võlli-meheks, siis tuli talle teles kasuks tagasihoidlik reaktsioon: ta ei teinud debatis suurt midagi, kuulas Bidenit näoga, et ei saa aru, mida see mees räägib ning tegi Bidenile isegi mõne komplimendi.

Ükskõik, millised olid tulistaja motiivid, tulistades Trumpi, tulistas ta tegelikult ka Joe Bidenit ning praeguseks on haavatud mõlemad kandidaadid.

Ka vahetult peale atentaati ei keeranud Trump vinti üle. Tõenäoliselt taipas ta otsekohe, et mõrvar on teinud talle valimiskampaanias suure teene, sest põlistab ohvrinarratiivi mehest, kes on valmis ameeriklaste jaoks andma kõik, kuid keda üritatakse ebaausate võtetega poliitikast eemaldada. Tema ülestõstetud rusikas – kampaanias juba korduvalt nähtud žest – oli piisav sõnum. Rohkem polnud vaja midagi, žest kõneles rohkem kui tuhat sõna. Presidendikampaania on saanud nüüd sootuks teistsuguse suuna ja demokraatidel on suur probleem, mida ei aita kiirelt lahendada ka Bideni väljavahetamine. Demokraadid ei suuda – vähemalt mõnda aega – juhtida kampaania kulgu ning sisulise debati asemel vallutab eetri Bideni seniilsus ja Trumpi valatud veri. Niisiis, 2:0 Trumpi kasuks.

Vandenõuteoreetikutele tasub kohe öelda, et pole mõtet arendada konstruktsioone, nagu oleks selle kõik korraldanud Trump ise. Esiteks, surm möödus temast sõna otseses mõttes sentimeetrite kauguselt, kuna vähemalt üks laskudest tabas tema paremat kõrva. Ehkki vigastus ei olnud eluohtlik, voolas kõrvast palju verd, mis lisas dramaatilisust. Ent igaüks laskmisega tegelenu teab, et isegi rahulikus lasketiirus pole võimalik tulistada laskudega märklauda naerunäo kujundit, nagu tehakse Hollywoodi filmides. Wilhelm Telli lugu tabada vibupüssist täpselt õuna inimese pealael on teoreetiliselt võimalik, kuid seda pole mõtet kodus proovida.

Teiseks, tulistamises oli inimohvreid, neist üheks ründaja ise. Omaette analüüsi vajab, kuidas õnnestus tulistajal pääseda vintpüssiga katusele suhteliselt heale laskesektorile. Üks kohalik inimene märkas seda tegelast ja informeeris politseid. Kindlasti peavad politsei ja ihukaitseteenistus analüüsima, kuidas info liikus ning miks ei õnnestunud tulistamist eos vältida. 

Atentaat Donald Trumpile kõneleb eeskätt polariseerumisest ja frustratsioonist Ameerika ühiskonnas, mis sarnaneb väga Slovakkia peaminister Fico tulistamisele eelnenu ja järgnenuga. Samuti kinnitab juhtunu taaskord Isaac Asimovi kuulsat raamatutsitaati, et «vägivald on asjatundmatute viimane väljapääs». Trump on küll silmapaistev figuur, kuid tema esilekerkimise ja edu taga on konkreetsed ühiskondlikud olud. Kui Trump kaob, sünnitavad need olud kellegi teise.

Ükskõik, millised olid tulistaja motiivid, tulistades Trumpi, tulistas ta tegelikult ka Joe Bidenit ning praeguseks on haavatud mõlemad kandidaadid. Trump tunneb ennast juba paremini, Bideni suhtes ei saa selles paraku olla kindel. Lähipäevad näitavad, mis juhtub edasi, kuid paistab sedamoodi, et Trumpi pääs Valgesse Majja muutub üha kindlamaks.

Illustratsioon: Urmas Nemvalts