Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

PEETER ESPAK Pudrukausipopulismi pealetung (15)

Joe Biden ja Emmanuel Macron.
Joe Biden ja Emmanuel Macron. Foto: Patrick Semansky

Seoses äsja asetleidnud Prantsuse parlamendivalimistega, kuid loomulikult ka Itaalias, USAs, Saksamaal või Ühendkuningriigis tegutsevate eri poliitiliste liikumistega, on taas üles kerkinud küsimus, et mille alusel sildistatakse ajakirjanduses või ühiskondlikus diskursuses mingit parteid populistlikuks.

Tähelepanuväärne ongi, et miskipärast esinevad populistid alati koos parempoolsetega liitsõnas «parempopulistid». Samas aga pea olematult käiakse välja «vasakpopulisti» kaarti. Võtkem sellise käitumise musternäiteks kasvõi juhuslikult esimesena silma jäänud, kuid meie kõikides väljaannetes paradigmaatilist esitlusnurka näitlikustav äsjane Delfi artiklipealkiri «Prantsusmaa vasakpoolsete üllatusvõit hoiab Le Peni parempopulistid võimust eemal». Vasakpoolsete ja progressivistide liit (endise nimega liberaalid, vahel peitenimega tsentristid) on hoolimata mistahes oma lubaduste ja poliittehnoloogiate täielikust populistlikust olemusest pea alati esitletud positiivse või neutraalse alatooniga. Kui siis vahel harva ehk räägitakse vasak(äärmus)lastest kui veidi koerust tegevatest ja õige pisut üle käte läinud pahadest poistest või mässumeelsetest indu täis särasilmsetest tüdrukutest.

Aga nad on alati peavool, kellega sobib ikka ja jälle vajadusel teha koos valitsusi ka juhul, kui nende aetav revolutsiooniline jutt ehmataks liigse ebaloogilisuse tõttu ära isegi vana Marxi enda. Ning Lenini muumiagi võpataks õudusest ja hirmust kuuldes, mida tema vaimsed järeltulijad tänapäeval räägivad ja taotlevad. Kui sugude ja kõikide mistahes ühiskondlike, rahvuslike, bioloogiliste, kultuuriliste, teaduslike ja loogiliste mehhanismide dekonstrueerimine ning ümbernimetamine oleks Vladimir Iljitšile veel ehk kuidagigi mõistetav, siis tõenäoliselt kogu maa deelektrifitseerimine ja rahureligiooni kasutuselevõtt paralleelselt marksistliku Kliima-usundiga revolutsiooni teenistusse suurimaks abimeheks ületaks ka juba kõige radikaalsema kunagise bolševiku valuläve.

Tagasi üles