Seoses äsja asetleidnud Prantsuse parlamendivalimistega, kuid loomulikult ka Itaalias, USAs, Saksamaal või Ühendkuningriigis tegutsevate eri poliitiliste liikumistega, on taas üles kerkinud küsimus, et mille alusel sildistatakse ajakirjanduses või ühiskondlikus diskursuses mingit parteid populistlikuks.
PEETER ESPAK ⟩ Pudrukausipopulismi pealetung (15)
Tähelepanuväärne ongi, et miskipärast esinevad populistid alati koos parempoolsetega liitsõnas «parempopulistid». Samas aga pea olematult käiakse välja «vasakpopulisti» kaarti. Võtkem sellise käitumise musternäiteks kasvõi juhuslikult esimesena silma jäänud, kuid meie kõikides väljaannetes paradigmaatilist esitlusnurka näitlikustav äsjane Delfi artiklipealkiri «Prantsusmaa vasakpoolsete üllatusvõit hoiab Le Peni parempopulistid võimust eemal». Vasakpoolsete ja progressivistide liit (endise nimega liberaalid, vahel peitenimega tsentristid) on hoolimata mistahes oma lubaduste ja poliittehnoloogiate täielikust populistlikust olemusest pea alati esitletud positiivse või neutraalse alatooniga. Kui siis vahel harva ehk räägitakse vasak(äärmus)lastest kui veidi koerust tegevatest ja õige pisut üle käte läinud pahadest poistest või mässumeelsetest indu täis särasilmsetest tüdrukutest.