JUHTKIRI ⟩ Jälitades koolide raha

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eksperdid ei saa aru tegevuspõhisest eelarvest.
• Haridustaristu arendamisel puudub süsteemne plaan.
• Peame õppima olemasolevat raha paremini majandama.

Haridus- ja teadusministeerium avalikustas nõndanimetatud Jaak Aaviksoo raporti, mis uurib, kuhu kaob raha meie haridussüsteemis. Küsimus on huvitav ja oluline, sest haridusraha kasutamisega on Eestis omapärane vastuolu: ühelt poolt kulutab Eesti umbes 6 protsenti SKTst haridusele, millega oleme OECD ja ELi riikide seas üsnagi esikohal, ent samas on meie õpetajate palgatase rahvusvahelises võrdluses madalaimate seas.

Kuhu haridusraha siis kaob? Esmalt võib nõustuda akadeemiku tähelepanekuga, et eelarvestamine tuleks ümber teha. Tegevuspõhisest eelarvest ei saa aru riigikogu, ei saa aru ministeerium ega saa aru haridusvaldkonna esindajad. Nagu Jaak Aaviksoo on öelnud, tuleb olukorra mõistmiseks maha istuda ning dokumente nõuda.

Teise probleemina mainib Aaviksoo paralleelse kuluarvestuse puudumist. Tema sõnul on hariduse sisu ja raha planeerimine täiesti lahus, mis muudab haridusasutuste majandamise väga raskeks.

Lisaks on häda selles, et kuluanalüüs nii üldhariduses kui kutse- ja rakenduskõrgkoolides on õppeasutuste kaupa võimatu, sest koolipidajad esitavad kuluandmeid ühes potis koos.

Pole ka saladus, et vahepealsetel aastatel on omavalitsused ja riik kõvasti haridusraha «betooni» valanud. Koolimaju on ehitatud uusi, aga ka renoveeritud olemasolevaid. Mõistagi on tore õppida ilusas koolis, kuid Eestimaal ringi käies võib näha, et kohati on lahendustega ehk üle pakutud, seda nii kasutatud materjalide kui hoonete suuruse mõttes. Tuleb arvestada, et Euroopa Liidu raha kasutamine on olnud tore, kuid hooneid tuleb üleval pidada ja talvel kütta ikkagi meil endil.

Koolivõrgu läbimõtlematu arendamine haakub Aaviksoo raporti järgmise tähelepanekuga: nimelt näib puuduvat haridustaristu arendamise süsteemne ja pikaajaline plaan – päris strateegiline plaan, mitte retooriliselt pikaks plaaniks nimetatav mõttepaber, nagu neid meeldib esitleda ühel Eesti erakonnal.

Koolide tegevuspõhisest eelarvest ei saa aru riigikogu, ei saa aru ministeerium ega saa aru haridusvaldkonna esindajad.

Haridussüsteemi erinevate tasemete probleemid on mõistagi erinevad. Võib-olla kõige paremad on lood Eesti alusharidusega, üsna keerulises olukorras on paraku meie kõrgkoolid. Poliitilise reformiga muudeti meie kõrgkoolid tasuta haridust pakkuvateks nagu Põhjamaa heaoluriikides. Paraku ei kaasnenud sellega kõrgkoolide eelarvete suurendamine, küll aga kadus ära ülikoolide oluline sissetulekuallikas tasulise kõrghariduse näol.

Tartu Ülikool pakkus näiteks avatud ülikooli nime all raha eest samu kursuseid, mida võisid võtta riigieelarvelistel kohtadel õppinud õppurid. Nüüd on see raha eest lubatud ainult võõrkeeles, mis on omakorda kaasa toonud uusi hädasid, nagu näiteks migratsioonipumba käivitamine ning hariduspettus, mis tähendab, et inimene saab diplomi, aga head erialalist ettevalmistust siiski mitte.

Eesti haridussüsteemil on siiski lootust, kui õpime olemasolevat raha paremini majandama ja õpetajaid väärtustama.