JUHTKIRI ⟩ Nuputamist nutikaile

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Prantsusmaal on keeruline toimivat valitsust kokku saada.
• Vasakpoolsete võit ei tähenda samuti midagi head.
• Keerulise sisepoliitika tõttu võib kannatada abi Ukrainale.

Poliitiline patiseis Prantsusmaal võib takistada Euroopa Liidu olulisi otsuseid ja viivitada abi jõudmist Ukrainale. Eestile pole segadus ühes ELi suurimas liikmesriigis hea.

Pühapäeval peetud Prantsusmaa erakorraliste parlamendivalimiste teine voor andis ootamatult valimisvõidu vasakpoolsetele, kuid mitte otsustava ülekaalu. Tegelikult on Prantsusmaa 577-liikmelises Rahvusassamblees lisaks väiksematele parteidele kolm suuremat poliitjõudu – vasakpoolsed, Emmanuel Macroni tsentristlik allianss ja parempoolsed, kellest ühelgi pole võimalust moodustada toimiv valitsus.

Mäletatavasti kuulutas Prantsusmaa president Emmanuel Macron 9. juunil, Euroopa valimiste päeval välja erakorralised valimised, kui selgus, et parempoolsed olid saanud Prantsusmaal Euroopa Parlamenti oluliselt hääli juurde. Erakorraliste valimiste väljakuulutamisega lootis Macron säilitada oma tsentristlikku allianssi ning mobiliseerida Prantsuse valijaid välja tulema parempoolsete vastu. Parlamendivalimiste teise vooruga õnnestus – vähemalt esialgu – vältida Marine Le Peni ja Jordan Bardella valitsuse võimuletulekut, kuid on küsitav, kuidas üldse Prantsusmaa endale toimiva valitsuse saab.

Kui ametlik Euroopa õhkab justkui kergendatult, et parempoolse poliitilise spektri äärmuse poliitikud Prantsusmaal riigitüüri juurde ei pääsenud, siis ega vasakpoolsete võit ka midagi head ei tähenda. Näiteks on vasakpoolsete üks liidreid Jean-Luc Mélenchon pooldanud Prantsusmaa väljaastumist NATOst, toetanud Krimmi annekteerimist ja okupeerimist Venemaa poolt. Ta on mõistnud hukka küll Venemaa invasiooni Ukrainasse, kuid pidanud samas NATO laienemist Venemaa piirideni provokatsiooniks. Mélenchon pole pidanud ka Hamasi terroristlikuks organisatsiooniks.

Kui ametlik Euroopa õhkab justkui kergendatult, et parempoolse poliitilise spektri äärmuse poliitikud Prantsusmaal riigitüüri juurde ei pääsenud, siis ega vasakpoolsete võit ka midagi head ei tähenda.

Mélenchon on juba jõudnud teatada, et vasakpoolsed peavad nüüd saama peaministri koha. Kuidas aga mis tahes poliitilist jõudu esindav peaminister hakkab moodustama valitsust, on ilmselt miljoni euro küsimus.

Kuid aeg ei oota. Sügisel algavad Prantsusmaa parlamendis eelarvekõnelused ning see sisaldab kohti, kus suuremad poliitjõud ei suuda kunagi kokku leppida. Sisepoliitilise kähmluse ja lehmakauplemise tõttu võib kannatada ka abi andmine Ukrainale.

Euroopa toetus Ukrainale on aga Eestile eksistentsiaalse tähtsusega. Segadus Prantsusmaal on selges kontrastis Ühendkuningriigis toimuvaga, kus uus peaminister Keir Starmer on lubanud selget toetuse jätkumist Ukrainale ja tugevat NATOt. Kui Briti parlamentarism näitas peetud valimistega oma tugevust, siis sama ei saa kahjuks öelda Prantsusmaa kohta, kus poliitiline turbulents kestab juba teab kui kaua.

Lisamoment on veel, et kui vasakpoolsed pole rahul sellega, kuidas kulgeb valitsuse moodustamine, võivad puhkeda rahutused ja streigid. See kõik leiaks aga aset Pariisi olümpiamängude ajal, nii et sujuv spordipidu võib sattuda löögi alla. Kokkuvõttes ei toonud Prantsusmaa parlamendivalimised oodatud selgust, vaid lõid pildi veelgi rohkem segamini.