:format(webp)/nginx/o/2024/07/08/16209497t1h3f83.jpg)
Äsjastel Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi parlamendivalimistel on mitu suurt erinevust võrreldes Eestiga. Esiteks toimub neis riikides sageli erakorralisi parlamendivalimisi. Teiseks, lisaks valitsuse muutmisele on valijate võimuses muuta jõuvahekordi erakondade sees, seega korrigeerida nimekirju ning ebasobiva poliitika puhul erakondi nii-öelda tervendada.
Erinevus tuleneb valimissüsteemidest. Briti ja Prantsusmaa süsteemid on majoritaarsed, Eesti süsteem proportsionaalne. Majoritaarses valimissüsteemis valitakse igas valimisringkonnas vaid üks esindaja, proportsionaalses valimissüsteemis valitakse aga igas valimisringkonnas mitu esindajat: Eesti näitel valitakse kõige suuremas ringkonnas Harju- ja Raplamaal 16 esindajat ning kõige väiksemas, Lääne-Virumaal viis esindajat (mandaati).
Mida see kaasa toob? Lihtsustatult, ühemandaadilises ringkonnas saab koha parlamendis see kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli. Mitmemandaadilises ringkonnas lähevad kohad jagamisele erakondade vahel olenevalt sellest, millised erakonnad on saanud kõige rohkem hääli. Konkreetse kandidaadi pääsu parlamenti võib lisaks antud häältele määrata tema järjekord valimisnimekirjas, mille määrab erakond.
/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)