ANDRY KRASS ⟩ Konkurentsiamet on võimetu ohjama vee-ettevõtete ülikasumeid

Vesi. Vee joomine. Foto: Shutterstock

Veeteenuse reformi vajaduse selgitamisel on selle eestkõnelejad märkinud õigesti, et eurotoetuste lõppemise ja veesektori killustatuse tõttu on veereform Eestis möödapääsmatu. Vähemalt sama vajalik on reform aga selleks, et vältida vee-ettevõtjate monopoolse turujõu kuritarvitamist tulevikus. Seda enam, et reformi üks tulem on suure tõenäosusega vee-ettevõtluse konsolideerumine ja veemonopolide turujõu suurenemine, kirjutab kliimaministeeriumi veereformi töögrupi liige Andry Krass.

Aastaid kestnud vaidlus küsimuses, kas Tallinna Vee hinnapoliitika allub konkurentsiameti järelevalvele, on üks näidetest, kuidas näeb üks vee-ettevõte oma vastutust – hierarhia on paigas: mina müün ja teie maksate seda hinda, mida mina monopolina soovin! Ilmselgelt ei adu kõik vee-ettevõtjad veel ka täna, et nende monopol on seadusega tagatud mitte nende lõputu kasumiiha, vaid tarbijatele kvaliteetse ja mõistliku hinnaga teenuse tagamiseks.

Mõistlik hind ei tähenda seejuures ainult teenuse odavust võrdluses teiste vee-ettevõtetega. Taas näitab siin negatiivset eeskuju Tallinna Vesi, mille kasumlikkus ületab mõistlikkuse piire juba aastakümneid, ilma et konkurentsiamet seda kuidagi ohjata suudaks. Olgu siinkohal välja toodud veemonopoli 2023. aasta majandusaruande põhinäitajad – müügitulu 61,14 miljonit eurot, kasum 17,35 miljonit eurot, 79 protsenti puhaskasumist maksti omanikule dividendideks. Ja nii aastast aastasse! Rääkida siin muust kui omanike eetikapuudest, on ilmselge liialdus.