Ühine on siiski ajend: võimu tsentreerimine võimalikult kitsa tipu kätte, mis tähendab demokraatia külmumist. Isamaa puhul olid külmutajateks lahkujad, EKREs aga nn püha perekond, kelle arvates peaks Eesti demokraatia piirduma üldse parteipresidentidega, nagu ühes raadiosaates väljendati. Demokraatia lahtisulatamisest võiks saada ka võti uue rahvuskonservatiivse erakonna edule.
Kuigi tsivilisatsiooni areng ratsutab rahvusvahelisel töö- ning maavarade jaotusel ning šamanistlikud tõrviku- ja lipurituaalid on pigem minevik, ei saa alahinnata emotsionaalse seisundi ja oma-maa-peremeheliku vastutustunde rolli, mida ka kuitahes tulised vaidlused riigikogus ei suuda otseselt seadusteks vormida. Aga seadused võivad mõjuda kaudselt, utsitades näiteks minarettidest hõikuvat palvust või katoliku kelli kell kuus pühapäeva hommikul. Praegu ei ole taarausulistel tunnet, et just nii ei võiks juhtuda. Rahvuslikul maailmavaatel on praegusel tsivilisatsiooni arenguetapil oma kindel koht. Haarates jälle füüsikaseaduste järgi, võib «liberaliseerimist» võrrelda tulise vee valamisega klaasanumasse. Võime lõpetada lõhkise künaga, kuna konservatiivne kaitse pole meie seadusandluses seni n-ö parketile saanud.