JUHTKIRI ⟩ Demokraatia meistriklass

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Briti konservatiivid said hävitavalt lüüa.
• Keir Starmer on Briti uus peaminister.
• Leiboristid ajavad edasi tugevat julgeolekupoliitikat.

Ühendkuningriigi lõppenud valimised lähevad kindlasti ajalukku. Viimastel andmetel kaotasid konservatiivid 251 parlamendikohta, mis on suurim kaotus kogu nende ajaloos.

Leiboristid on muidugi saanud samas suurusjärgus võidu, mida saab kõrvutada 1997. aasta ja 1945. aasta ajalooliste võitudega. Esimesel juhul lõpetati Tony Blairi juhtimisel 23 aastat kestnud konservatiivide võim ja teisel juhul saavutati Clement Attlee juhtimisel mäekõrgune üllatusvõit Konservatiivse Partei üle, mida tollal juhtis sõjakangelane Winston Churchill.

Leiboristide võit äsja lõppenud valimistel oli sedavõrd veenev, et kuigi häältelugemine ei olnud selleks ajaks veel lõppenud, esitas peaminister Rishi Sunak reede hommikul kuningale lahkumisavalduse. Umbes kella poole ühe ajal päeval nimetas kuningas uueks peaministriks Keir Starmeri ja enne kella ühte kolis ta juba Downing street 10 majja sisse.

Isegi praktilised ameeriklased imestavad, et kuidas nii kiiresti saab – neil jääb pärast presidendivalimisi kaks kuud aega, et eelmine president saaks Valgest Majast välja kolida. Aga nagu britid reedel veenvalt tõestasid, saab küll. Kuigi kiirus ei ole demokraatia juures peamine, ei pea demokraatia olema ka piinarikkalt aeglane.

Keir Starmeri leiboristlik partei jätkab suunda, mida esindavad Tony Blair ja Clement Attlee – see on totalitaarsetele diktaatoritele vastuhakkamise, mitte nende lepitamise suund.

See ei tähenda, et kõik peaksid võtma kasutusele brittide majoritaarse valimisviisi või hakkama peaministreid ilma parlamendihääletuseta ametisse nimetama. Aga kindlasti tasub brittidelt õppida erakondade sisedemokraatiat, mis on parlamentaarse demokraatia alus.

Rishi Sunak on juba jõudnud teatada, et paneb parteijuhi ameti maha, ja oma võidukõnes ütles Keir Starmer, et võidu tõi neile leiboristliku partei muutumine, mille all ta pidas silmas vabanemist eelmisest juhist, NATO-skeptilisest ja Vene-meelsest Jeremy Corbynist.

Mida reedesed valimised Eesti jaoks tähendavad?

Esiteks seda, et Keir Starmeri leiboristlik partei jätkab suunda, mida esindavad Tony Blair ja Clement Attlee – see on totalitaarsetele diktaatoritele vastuhakkamise, mitte nende lepitamise suund. NATO loomine 1949. aastal oli üks Clement Attlee valitsuse hiilgavamaid saavutusi ja 1950. aastal saatis leiboristide valitsus Briti väed Korea sõtta võitlema Nõukogude Liidu toetatud kommunistidega.

Teiseks on Keir Starmer öelnud, et Ühendkuningriik peab «visandama tee», kuidas tõsta kaitsekulutused 2,5 protsendini SKTst. See on vähem konkreetne kui Rishi Sunaki samalaadsed lubadused, kuid pole põhjust arvata, et leiboristide juht suhtuks riigikaitsesse kuidagi oluliselt leigemalt kui tema konservatiivist eelkäija.

Kolmandaks on Eesti jaoks hea uudis Šoti Rahvuspartei täielik põrumine, mis tähendab, et uut rahvahääletust Šotimaa iseseisvuse küsimuses päris kindlasti ei tule. Mis omakorda tähendab seda, et Ühendkuningriiki ei killustata ja ta jääb Euroopas oluliseks sõjaliseks jõuks.