NÄDALA NÄGU ⟩ Suur lihtsustaja Kristen Michal

Palju edu maksude ja sisekliima pusle kokku panemisel! Kristen Michal. FOTO: Johan Elm Foto: Johan Elm

• Michali lähenemine on, et nii nagu elu, on ka poliitika liiga keeruline, et seda lõpuni kontrollida.
• Otsustamine käib siin ja praegu, nende võimaluste ja teadmiste juures, mis parajasti on.
• Kas Michal võib olla nii suur pragmaatik, et on valmis tulemuste nimel hülgama ka põhimõtted?

Kristen Michalil (RE) on suure kombinaatori maine. Et on väga kaval. Et mõtleb kaheksa käiku ette. Et mängib oma peas mitmemõõtmelist poliitilist malet. Et teab juba täna, millise partneri viskab aastal 2025 oktoobris koalitsioonist välja ja kelle asemele võtab. Kindlasti on tal valmis punutud rida mitmekäigulisi poliitilisi skeeme, mille õigel ajal sahtlist välja võtab. Lahkuv peaminister Kaja Kallas (RE) tunnustas samuti Michalit: «Michal on poliittaktikas palju tugevam.» Nii ja naa kompliment.

Ajakirjanikele ja poliitikakommentaatoritele meeldib spekuleerida ja «analüüsida». Vaade poliitikast kui põnevast mängust, intriigidest, skeemidest, keeruliselt labürintlikust ämblikuvõrgust, milles Michal mängurliku osavusega toimetab. Sellises vaates on midagi lummavat. See on huvitav, annab mõtteainet ja võimaldab spekuleerimist.

Tegelikkus on palju igavam. Michal on hoopiski lihtsustaja. Mitte lihtsameelne, aga tähenduses, et ta ei mõtle poliitikas üle, vaid proovib lihtsustada poliitikategemise algosakesteks. Lähenemise taga on arusaamine, et nii nagu elu, on ka poliitika liiga keeruline, et seda lõpuni kontrollida. Liiga palju muutuvaid osakesi, liiga palju asju, mis üksteist prognoosimatul viisil mõjutavad ja mida pole võimalik hallata. Järelikult ärme mõtle teemat keeruliseks, ärme raiska oma aega ja ressursse asjade peale, mida ei suuda ette näha või suunata.

Paar nädalat tagasi küsisin Michalilt, mis saab siis, kui augusti lõpus selgub, et Eesti 200 valib oma juhiks hoopiski Hendrik Johannes Terrase, mitte Kristina Kallase (kellega Michal praegu läbi räägib). Michal pühkis küsimuse õlakehitusega kõrvale: «Siis on teised maa ja mere pildid.» See tähendab, et kui see juhtub, siis juhtub ja eks siis tuleb küsimusega tegeleda, aga praegu pole mõtet vaevata oma pead ega kulutada vaimuressurssi hüpoteetilistele tulevikustsenaariumitele.

See kõik ei tähenda, et Michal pole võimeline skeemiks. Et ta ei suuda spinnida. Et ei suuda mõnele konkurendile «huvitavat» üllatust jalge alla sokutada. Ei ole ta tugitoolifilosoof ega tugitoolisentimentalist. Kindlasti pragmaatik.

Isamaa esimehel Urmas Reinsalul on vahel kombeks öelda, et poliitikat tehakse reaalajas. Selles ütlemises on Michali stiilis vaibi: mis olnud, see olnud, pole mõtet kahetseda ja mis tuleb, see tuleb, aga ega me seda eriti hästi ette ei näe. Seega otsustame siin ja praegu, nende võimaluste ja teadmiste juures, mis hetkel on. Kui mõelda Eesti tuntud poliitikute peale skaalal «mõtleb lihtsaks/mõtleb keeruliseks», siis Michal on kindlasti lihtsustaja. Skaala teises otsas (vähemalt autori mulje järgi) on näiteks Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski (SDE), kes punub oma peas poliitikategemise hästi keeruliseks, vahel mõtleb lausa üle. Et kui teen A, siis juhtub B, mis mõjutab C ja paneb liikuma D, mis omakorda...

«Minu kontrollküsimus otsustamisel on: mis on selle otsuse mõju?» sõnab Michal ise. Seda küsimust küsib ta iseendalt. Küsib teistelt. Ministrina valdkonna otsuseid tehes. Parteipoliitikuna parteikaaslastelt. Mõte on selles, et kogu udu ja vaht ja ebamäärasus, mis paratamatult ju alati eksisteerivad, kõrvale pühkida ning asuda tuuma juurde: kui teeme seda, mis siis juhtub? Kui me surume Andrus Ansipi Reformierakonna europarlamendi nimekirjast välja, mis on selle otsuse mõju? Kui räägime pool aastat järjest erinevatest maksumuudatustest, mis on selle mõju?

Michal on olnud erakordselt ettevaatlik praegu veel istuva valitsuse arvustamisel. On ta ju ise selle liige ning Reformierakond seda juhib. Mõni päev tagasi Vikerraadiole öeldud «Iganädalane uue maksu väljapakkumise festival tuleb lõpetada» oli tegelikult siiski üsna varjamatu kriitika valitsuse senise tegevuse kohta. Seda võib tõlgendada kui maailmavaatelist kriitikat, sest Reformierakond ei saa olla maksusegaduse erakond. Ent see on ka vastuolus Michali juhtimisfilosoofiaga: ei tohi luua segadust ja ebamäärasust, mis on kahjulik kõigile – kodanikele, ettevõtetele, valitusele ja Reformierakonnale. Otsused peavad olema selged, konkreetsed ja lihtsalt mõistetavad.

Ühe tipp-reformierakondlasega arutades, milline juht on Michal ja milline Hanno Pevkur, muretses allikas – ta on pärit Reformierakonna fiskaalpuristide tiivalt –, et Michal võib olla nii suur pragmaatik, et on valmis tulemuste saavutamiseks hülgama ka põhimõtted.

Eelnev ei tähenda, et Michal pole võimeline skeemiks. Et ta ei suuda spinnida. Et ei suuda mõnele konkurendile «huvitavat» üllatust jalge alla sokutada. Ei ole ta tugitoolifilosoof ega tugitoolisentimentalist. Kindlasti pragmaatik. Paar kuud tagasi ühe tipp-reformierakondlasega arutades, milline juht on Michal ja milline Hanno Pevkur, muretseski allikas – ta on pärit Reformierakonna fiskaalpuristide tiivalt –, et Michal võib olla nii suur pragmaatik, et on valmis tulemuste saavutamiseks hülgama ka põhimõtted. Kõnealuse vestluse kontekstiks on niisiis mure Reformierakonna fiskaaltiivale armsate põhimõtete pärast.

Üldjoontes aga tasub Michali ütlemisi ja intervjuusid tõlgendada otse. Kui ta midagi ütleb, siis nii ta ka mõtleb. Ei maksa otsida tagamõtet. Vahel võivad sellised tõlgendused olla ekslikud ja Michalil ikkagi on mingi tagamõte, aga reeglina on kõige lihtsam tõlgendus täpne. Michali tugevus poliitikuna ei tule ülemõtlemisest, vaid oskusest lihtsustada.