AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Alide Dahlbergi «Väike Mai»

Alide Dahlberg «Väike Mai» (1949) Foto: Eesti Lastekirjanduse Keskus

Alide Dahlbergi (1891–1981) teatakse peamiselt mutionu värvika peo kirjeldajana. Tema sulest on aga ilmunud teisigi raamatuid, mis oma koha meie kultuurimälus igati välja teeninud, kirjutab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm.

«Väike Mai» on värssjutustus, mille algusridu paljud 1950. aastail lapsepõlve veetnud suurepäraselt veel tänagi peast teavad. Seda vaatamata asjaolule, et teosest loendamatul arvul kordustrükke ilmunud pole. Ehk kompenseerisid nii mõndagi omaaegsed tiraažid, mis «Väikese Mai» puhul küündisid 80 000ni. Esmalt ilmus lugu 1949. aastal kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst Aleksander Pilari ja Aleksander Koemetsa imearmsate naturaalsete illustratsioonidega, mida Eesti Raamatu 1983. aasta kordustrükk edukalt taaskasutas. TEA Kirjastuse 2011. aasta uusväljaande jaoks on aga teksti jõulisemasse kaasaegsesse pildikeelde valanud Regina Lukk-Toompere.

Tegemist on mudilastele mõeldud värsslooga, mille peategelane, nelja-aastane jonnakas Mai kuidagi leiba süüa ja piima juua ei taha. Nõudes aina «Uu-u! Saia tahan ma,/suhkrut peale kuhjaga!» jääb Mai, kui kõik teised lapsed suureks kasvavad, vaid pöidlapikkuseks. Nii kaob tüdruk lõpuks kapi alla, sealt aga satub koos muu prahiga koguni aianurka, kus nii rott kui vares teda oma poegadele toiduks soovivad. Nende käest pääsenuna mõistab tüdruk, et pisikesest ja jonnakast märksa etem on olla suurem ja jonnivabam. Nii annabki Mai metsas kohatud päkapikule lubaduse halvad kombed maha jätta, mispeale ta taas koju juhatatakse. Seal saab Maist usin sööja ja kasvaja.