Vladimir Niinimäki ⟩ Teekond maailma lõppu

Reis nõudis ühel hetkel ratta kasutusele võttu, kuna teed ei võimaldanud autoga jätkata. Foto: Erakogu

Öösel sadas vihma ja tundus, et see oli üks tugevamaid vihmasadusid, mida olen kunagi kogenud. Võib-olla on põhjuseks sama üleujutus, mis mind Põhja-Itaaliast saadik jälitab, või on asi selles, et autos on vihma paremini kuulda. Mäletan oma reisi Norrasse, kui sõitsin Fiat 500-ga kõige põhjapoolsemasse punkti, Nordkappi ja tagasi ning ööbisin telgis. See oli vapustav kogemus. Nägin esimest korda polaarpäeva; kord ärkasin üles, sest põhjapõtrade kari tuli minu laagrit uurima ja tagasiteel läks Fiat iroonilisel kombel katki.

Viies päev

Järgides küll eelnevalt kavandatud marsruuti, õnnestub mul siiski meeskonnast eralduda — tundub, et sõidame ühte teed, kuid mägedes ära eksimine on üsna lihtne. Sõnum Messengeris loeb: vajatakse abi. Kiirustan määratud marsruudipunkti poole, õigustades naljakat nime Enyaq Škoda rakenduses  — Tuletõrjeauto.