JUHTKIRI ⟩ Meie ühine vastupanu

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Ühendkuningriikide toetuse jätkumine on väga oluline Ukrainale ja samuti Eestile.
• Tõenäoliselt riigi peaministriks valitav Keir Starmer loodab tegeleda siseriiklike probleemidega.
• Paraku ei paku ajalugu uuele peaministrile rahuaja privileegi.

Neljapäeval toimuvad Ühendkuningriigis järjekorras 58. parlamendivalimised, kus ennustatakse suurt valimiskaotust valitsevatele konservatiividele ning edu leiboristidele, kelle liider Keir Starmerist saab ilmselt uus peaminister.

Tema ees seisvatest väljakutsetest kirjutab The Timesi tõlkeloos endine Briti välisminister William Hague. Mõeldes juba toimunud või veel eelseisvatele poliitilistele arengutele Saksamaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides pole võimatu, et sarnaselt Winston Churchilliga saab Starmerist vaba demokraatliku maailma liider, kelle suunas vaadatakse nõnda nagu Churchillile 18. juunil 1940, kui ta veenis parlamendisaadikuid Hitlerile vastupanu jätkama.

Ühendkuningriikide toetuse jätkumine on väga oluline Ukrainale ja samuti Eestile. Meid seovad nendega pika ajalooga liitlassuhted. Meenutame Briti laevastiku saabumist Tallinnasse meie Vabadussõja kõige süngemal tunnil detsembris 1918, meenutame meie ja Briti kaitseväelaste tegutsemist rahvusvahelistel missioonidel, meenutame brittide otsustavust 2016. aasta juunis saata Eestisse siin alaliselt paiknev väekontingent.

Britid on olnud ühed esimestest, kes on mõistnud Venemaa ohtu ning asunud valmistuma.

Eesti ühes teiste Baltimaadega ning Ühendkuningriigid olid esimesed, kes saatsid kriitilisel hetkel veel enne Venemaa kallaletungi algust Ukrainasse relvastust, mis aitas edukalt tõrjuda rünnakut Kiievile. Ehkki Ühendkuningriigid on Euroopa Liidust lahkunud, on nad jätkanud NATO olulise liikmesriigina. USA ja Prantsusmaa kõrval on nad kõige märkimisväärsema sõjalise potentsiaaliga kaitsealliansi liige, kellel on tuumavõimekus, allveelaevad, lennukikandjad ning suutlikkus siirata vägesid kiiresti ühest maailma punktist teise, mida näitas edukas Falklandi sõda 1982. aastal.

Pole saladus, et Nõukogude Liidu lagunemise järel vallandunud üleilmsete patsifistlike meeleolude mõjul on vähenenud ka nimetatud Ühendkuningriigi võimekus. Kuid britid on olnud ühed esimestest, kes on mõistnud Venemaa ohtu ning asunud valmistuma. Sergei ja Julia Skripali mürgitamine novitšokiga, Andrei Litvinenko mõrvamine ning Boriss Berezovski salapärane surm on üksnes mõned märksõnad brittide virgumise teel.

Tõenäoliselt riigi peaministriks valitav Keir Starmer loodab rohkem tegeleda siseriiklike probleemidega, nagu kirjutab William Hague. Sama tõenäoline, nagu on tema ülekaalukas valimisvõit, on kurbloolisus, et ajalugu ei paku talle rahuaja privileegi. Ukraina sõda on jõudmas otsustavasse faasi, kuid ukrainlaste edu määrab lääneriikide, sealhulgas Ühendkuningriigi toetuse jätkumine. See on väga oluline ka Eesti julgeolekule.

Nagu ütles kuninganna Elizabeth II oma 2006. aastal Eestis peetud kõnes: «...näen tugevat sarnasust meie maade vahel: olles mõlemad õigustatult uhked oma kultuuripärandi üle, teame, et me ei saa jääda kinni minevikku, vaid peame ammutama sellest jõudu vastamaks tuleviku väljakutsetele.»