Reedel tuli uudis, et meie nali ongi tõeks osutunud, ja see on ainult hea, sest asi on tegelikult naljast kaugel. Mitte ükski valitsuse pressikonverentsil antud nipsakal toonil vastus ei suuda varjata julgeoleku- ja eelarvekriiside sügavust, kuhu Eesti on Kaja Kallase juhtimisel vajunud.
Kriisid on sedavõrd põhimõttelised, et siin ei aita muu kui demokraatia kõige tähtsam omadus – valitsejate vahetamine. Paraku sõltub see suuresti erakondade sisedemokraatiast, mis praegusel juhul ei toiminud. Reformierakondlased ootasid, et Kaja Kallas ise ära läheks, aga Kaja Kallas ei läinud, sest ootas uut ametikohta. Kõik ootasid midagi – aga meil ei ole aega oodata.
On suur kergendus, et see üleüldine ootamine nüüd läbi sai ja juba laupäeval on meil teada uue peaministrikandidaadi nimi.
Meil ei ole põhjust Kaja Kallase aadressil tehtud kriitikat kahetseda. Eriti viimase aasta jooksul on tulnud ette häirivalt palju olukordi, kui peaministri kompromissitutele sõnadele ei ole järgnenud sama kompromissitud teod. Kuid see puudutab Eestit. Kaja Kallase tegevusele Euroopas, ja eriti seoses Venemaa sõjaga Ukrainas, ei ole midagi ette heita.
Kaja Kallase otsekohesed väljaütlemised on aidanud Euroopat Venemaa-naiivsusest äratada ja pole vähimatki kahtlust selles, et need on aidanud suurendada Eesti julgeolekut.
Mitte mingisugust tagasipöördumist lepituspoliitika juurde ei tule. Euroopat ei huvita see, kas Venemaal peetakse Kaja Kallast russofoobiks või kas ta on Venemaal tagaotsitav või ei ole.