Ylle Rajasaar ⟩ Parimad aastad 50+ naise elus: mañana

Ylle Rajasaar. Foto: Erakogu

Keskhommikul kohvitassiga päikeseterrassile jalutades meenus mulle, et vanakesel Seat Ibizal ununes massilüliti lahti võtmata – tõenäoliselt on aku tühi ja linnasõit jääb täna ära. Loovisin rahumeeles päikeselaiku mõnulema – minu aeg on minu aeg, igasugu jamadega jõuab tegeleda hiljem. Mañana!

Et olla faktitäpne, elan kuuekümnendate keskpaika ehk olen 55, kolmandat korda lahutatud, kahe täiskasvanud poja ja ühe teismelise tütre ema. Kaalunumbri olen viimase pooleteise aasta läbi- ja üleelamiste käigus enam-vähem normi saanud, vaimne tervis on nüüdseks parem, kui see on olnud aastaid. Magan sügavalt ja kaua, söön hästi ning siis kui kõht tühjaks läheb, töötan täpselt nii palju kui jaksan. Olen õppinud maha märkima selgeid piire ning ütlema «ei».

Koroona ajal, kui kolmas abikaasa viiruse eest maakoju põgenes ning ma tütrega kahekesi linna jäin, sain omaette olemise maitse suhu – see aeg, kui laps oli koolis või küla peal, oli minu oma. Minu aeg. Minu vaikus. Minu sõltumatus. Minu raamatud ja kirjutamine. Kui kaasa koju käima tuli, olin sisimas nagu tige tikrimari, sest jälle tuli kella pealt süüa teha ning tööd ülistades mööda majapidamist tähtsa näoga ringi tuuseldada – kes ei tööta, see ei söö. Ma eriti ei söönudki, igatahes mitte abikaasaga koos. Panin talle toidu lauale ja istusin ise vaikselt diivaninurka «omi asju» tegema. Pikematel koosolemise perioodidel timmisin rutiinid nii käe sisse, et kella kümneks õhtul valitses majas õnnis vaikus ning magamistoast kostus vaid kaasa V6 nurrumist – teismeline istub ju nagunii enamuse ajast kuskil nähtamatuna omaette. Minu õhtu, minu öö! Minu raamatud ja filmid, siit ma tulen!