Suur osa sõltuvushaigeid inimesi, kes elavad näiliselt normaalset elu, jäävad märkamata, kuigi nad juba vajaksid abi, kirjutab ajakirjanik Marilin Vikat.
«Mind ennast häirib kõige enam väärarusaam, et sõltlasteks peetakse ainult neid inimesi, kes on juba ühiskonnast välja langenud, näiteks kodutud. Need on vaid väike osa nii-öelda viimase staadiumi sõltlasi,» märgib dr Teelia Rolko, Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuse juht. Paljud sõltlased on pereinimesed, kelle probleem tihti esmapilgul välja ei paista.
Meil jääb märkamata suur osa sõltuvushäiretega inimesi, kes elavad meie ümber näiliselt normaalset elu, kuid vajaksid sekkumist. Ja kuna vaid elust välja langenud inimesi peetakse sõltlasteks, siis on sõltuvushäired väga stigmatiseeritud, mis omakorda hoiab inimesi tagasi varem abi otsimast, nendib arst.