JUHTKIRI ⟩ Tühi vaimu närimine

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kohtuasja väga pikk menetlus ei ole normaalne.
• Vajame debatti, kuidas Eesti kohtusüsteemi reformida.
• Süsteem tuleb üle vaadata ja kitsaskohad tuvastada.

Oleme kuulnud ütlust, et kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, ent õiglaselt. Vaadates Tallinna Sadama kohtuprotsessil toimunut, võiks öelda, et kohtuveskid jahvatavad lihtsalt aeglaselt, aga nad jahvatavad tühja.

Kohtuasi kestis üheksa aastat ning kuna kohus leidis, et süüdistatavad ei tegutsenud ametiisikutena, kvalifitseeriti nende tegevus altkäemaksu andmiseks ja vahendamiseks erasektoris, mis on teise astme kuritegudena tänaseks aegunud. Lisaks hüvitas kohus kohtualustele kriminaalmenetlusega seotud kulusid summas 1,26 miljonit eurot ning süüteomenetlusega seotud kulusid summas üle 98 000 euro.

See on meie kõigi raha, kes me oleme maksumaksjad. Seetõttu küsib Postimees: kas kuidagi kiiremini poleks saanud? Kas odavamalt poleks saanud? Kohtuotsus pole küll veel jõustunud ning protsess võib jätkuda ja muutuda järgmistes kohtuastmetes, ent murelikke küsimusi on põhjust küsida siiski.

Loomulikult on õigusriigil omad protseduurid ja õigusemõistmine ongi kulukas. Kuid kohus on koht, millest ühiskond eeldab, et seal mõistetakse õigust ja mõistliku aja jooksul. Praegu pole meil aga õigupoolest kumbagi ning mis siin salata, tegemist pole ühekordse juhtumiga. Postimees on varemgi juhtinud tähelepanu Eesti kohtusüsteemi kitsaskohtadele: menetlused on aeglased, ebaefektiivsed ja seeläbi kulukad.

Meil on vaja avalikku debatti, kuidas Eesti kohtusüsteemi reformida ja efektiivsemaks muuta.

Kui maakohus menetleb kohtuasja üheksa aastat, siis see ei ole normaalne. Üheksa aasta jooksul sirgub teise klassi lapsest abiturient. See on veidi enam kui kaheksandik Eesti inimese eeldatavast elueast. Nagu nägime, ei jõudnud paraku kõik Tallinna Sadama kohtuasja süüdistatavad kohtuotsust ära oodata. Pikk menetlus kurnab ebamäärasusega kohtualuseid, sest hoiab kõiki asjaosalisi pinges; kulutab maksumaksja raha ning külvab ühiskonnas umbusku kohtusüsteemi vastu ja seega õigusriigi vastu tervikuna.

Mida siis teha? Meil on vaja avalikku debatti, kuidas Eesti kohtusüsteemi reformida ja efektiivsemaks muuta. Võib-olla on meie õigussüsteem läinud liiga keeruliseks? Kas me peaksime ehk menetlusi kiirendama ja kohtutesse täiendavat tööjõudu palkama? Postimehele teadaolevalt võivad mõnes kohtus järjekorrad uue istungiaja määramiseks ulatuda järgmise aasta veebruarikuusse.

Aga võib-olla tuleks üle vaadata need kohad menetluses, mis võimaldavad kaitsetaktikana pahatahtlikku venitamist? Või oleks abi õigussüsteemi paremast eneseregulatsioonist? Igatahes tuleks süsteem kriitiliselt üle vaadata ja kitsaskohad tuvastada. Seejärel saame otsustada, kuidas neid parandada. Eesti ei ole ometi arengumaa, kus puuduksid vajalik eksperditeadmised. Meil on olemas häid õigusteadlasi, kes loodetavasti suudavad välja pakkuda mõistlikke lahendusi.

Vaadates prokuratuuri ja kohtute tegevust, saab üha enam selgeks, et kusagil on tehtud viga ning süsteem irdub üha enam tegelikust elust ja muutub asjaks iseeneses.