Maarja Pild ⟩ Üheksa aastat maakohtu lahendini ja aegumine – kerge pääsemine kohtupingist?

Kohtuhaamer, käerauad ja toimikud. Pilt on illustreeriv Foto: Proxima Studio / Shutterstock

Tallinna Sadama kohtuasja tulemuse osas väljendatakse pettumust riigi tegude ja tegemata jätmiste osas. Leidub ka hulk arvajaid, kes ütlevad, et kohtu all olnud isikud pääsevad praeguseks üheksa aastat kestnud menetluse tulemusena kergelt. Kriminaalmenetluse kulud, mis riigil katta tuleb ületavad maakohtu lahendi kohaselt miljonit. Midagi on ju juba aastaid ja aastaid menetletud? Miks menetlused venivad ja kas inimene ikka pääseb kergelt kui asi jätkub viis, kümme või rohkemgi aastat, küsib Triniti advokaadibüroo vandeadvokaat Maarja Pild.

Venitamiseks põhjuseid rohkem kui üks

Seadus näeb ette, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kui kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Raskemate kuritegude puhul on see kümme aastat ning kergemate kuritegude korral viis aastat.

Kohtus või ka kohtueelses menetluses võib asja venimise tingida mitmed asjaolud ning «aga menetlege siis kiiremini» ei ole nõuanne, mida päris alati saab järgida. Osalised jäävad haigeks, ametnikud puhkavad, ametnike töökoormus suureneb, kohtunik vahetub, menetlusi peatatakse ja menetlustoiminguid lükatakse suuremal või vähemal määral edasi.

Lisaks toetub meie õigusruum aina enam ka Euroopa Liidu õigusele ning võib esineda vajadus küsida Euroopa Kohtust eelotsust. Sellega lisandub taas menetlusele aastaid. Ehk asja edasilükkumise põhjuseid ja teinekord ka lihtsalt vabandusi on suurel arvul. Samas ei saa kuidagi öelda, et 9 aastat kestnud menetlus esimese astme lahendini jõudmiseks on normaalne.

Jutt sellest, kuidas siis saab kiiremini, on vabanduste kõrval selgelt väga vähe. Nii jõuamegi lõpuks selleni, et riik on see, kes kogu suure menetlemise kinni maksab ja kulud advokaatidele ületavad sadu tuhandeid eurosid.

Aegumine pole eriline päästerõngas

Kui asi aegub, siis süüdi mõistvat lahendit enam teha ei tohi, kuid aegumise kohaldamisel ka otseselt õigeks mõistvat lahendit isikud ei saa. Tallinna Sadama kohtuasjas süüdistatutel läks isegi paremini – menetlus lõpetati osaliselt aegumisega, kuid osaliselt siiski ka õigeks mõistmisega. Harju maakohtu otsus ei ole isegi veel jõustunud ehk edasikaebamise korral lisandub aastaid veelgi.

Tsiviilasjades tõeliselt venivale menetlusele lõpu tegemiseks head hooba polegi.

Kui otsus paika jääb, siis ei saa väita, et menetlusalused isikud oleks ka aegumise osas pääsenud kergelt. Aastaid on protsessi võtmefiguurid kandnud «kahtlustatava» või «süüdistatava» silti, istungitel on kohal meedia, kes teeb fotosid ja vahendab avalikel istungitel toiminut ajalehtede veergudel. Ehk venitamine ei ole lõpuks ei riigi ega süüdlase pingis oleva isiku huvides. Pidev protsessimine vajab kõigilt terasest närve, võtab aega ning ressursse – sellest ei võida lõpuks keegi. Ilmselt ka hilisem hüvitis, kui see üldse õnnestub saada, ei korva kaotatud aastaid ja läbielatud hetki.

Tsiviilasja venimine kohtualusest kostjat üldse ei aita

Seejuures on asja aegumine omane just venivale kriminaalasjale. Ühel hetkel on asi kestnud sedavõrd palju aastaid, et kriminaalõigus näeb ette asjas menetluse lõpetamise. Samal ajal on menetluses hulk tsiviilasju, kus ei ole maakohtu lahendini jõutud viis ja enam aastat. Rahulolematu on nii kohtusse pöördunud hageja, kes otsust ei ole saanud, kui ka ära vaevatud kostja, keda aastaid väntsutatud on. Tsiviilasjades tõeliselt venivale menetlusele lõpu tegemiseks aga head hooba polegi.

Kui asi kestab aastaid ja aastaid, on isikul võimalik pöörduda ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse protsessi ajakulu ja üleelamiste eest riigilt kompensatsiooni küsimiseks – kuid kas kohtus solgutatul on enam jaksu veel üks menetlus ette võtta, on juba omaette küsimus. Keeruline on seega lugeda aegumist kergeks pääsemiseks kohtuasjast – kannatajaks on nii riigi rahakott kui ka lõpuks isegi kohtualused.