JUHTKIRI ⟩ Osava peaministri võit

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kolmapäeval otsustasidki 32 NATO liikmesriiki, et NATO uueks peasekretäriks saab Mark Rutte.
• Rutte peab NATO uue peasekretärina stimuleerima liikmesriike, kelle kaitsekulutused on väikesed.
• On teada, et Mark Rutte ja Donald Trumpi suhted on head.

Läinud aasta novembris rääkis Kaja Kallas Politico kaitsekonverentsil Washingtonis anekdoodi. «Arvatakse, et NATO peasekretär võiks tulla mõnest uuemast liikmesriigist,» pajatas Kallas. «Samuti riigist, mis kulutab kaitsele vähemalt 2 protsenti SKTst. Oleks ka kena, kui ta oleks naine. Seega on loogiline, et selleks peaks saama Mark Rutte.»

Kuluaarides on räägitud, et isikliku torkega vähendas Eesti peaminister oma šansse asuda NATO peasekretäri kohale. Kohale, millest ta oli avalikult huvitatud.

Kuid kes viimasena naerab, naerab paremini. Tõenäoliselt sai otsustavaks ameeriklaste seisukoht. Ehkki president Biden jõudis üle vaadata ka Taani peaministri Mette Frederikseni, langes liisk ikkagi 14 aastat Hollandit peaministrina valitsenud Mark Rutte kasuks, kelle erakordselt pikk peaministrikarjäär räägib iseenesest tema diplomaatilistest võimetest.

Rutte ja Trumpi suhted on head ning seega loodetakse Euroopas, et Rutte on iselaadne “trumpilausuja”, kes oskab vajadusel temaga asju ajada.

Kolmapäeval otsustasidki 32 NATO liikmesriiki, et Jens Stoltenbergi järeltulijana asub oktoobris NATO peasekretäri kohale 57-aastane Mark Rutte.

Naastes Kallase nalja juurde, peitub selles Rutte ehk kõige suurem probleem. Nagu öeldud, on Rutte olnud aastaid Hollandi peaminister ning aastaid on Holland jooksnud NATOs kokkulepitud kaitsekulutuste lati alt läbi. Läinud aastal kulutati kaitsekulutusteks SKTst 2 protsendi asemel 1,7. Absoluutnumbrites on summa küll suur, kuna Holland on Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania järel suuruselt Euroopa Liidu viies majandus, aga seda enam oleks võinud valitsus rahakotiraudu kaitsekulutusteks veidi enam avada.

Kuna rahvusvaheline olukord on pingestunud ning NATO-l tuleb senisest rohkem kaitseks kulutada, peab Rutte uue NATO peasekretärina hakkama stimuleerima neid liikmesriike, kelle panus jääb alla kokkulepitud 2 protsendi määra. Niisuguseid riike on kokku 19 ehk paraku enamik 32 NATO liikmesriigist. Neid veenda on raske, kui sinu enda riik on olnud samasugune kooner.

Veenda aga tuleb. Umbes kuu pärast Rutte ametisseasumist selgub USA uus president. Kui selleks valitakse Donald Trump, siis pole ei Saksamaal ega Itaalial pääsu kaitsekulutuste suurendamisest. Trump on öelnud, et USA kaitseb neid, kes selle eest maksavad. Diplomaatiliselt tahumatus jutus on iva ning Mark Rutte ei ole rutanud Trumpi hukka mõistma. On teada, et nende suhted on head ning seega loodetakse Euroopas koguni, et Rutte on iselaadne «Trumpi-lausuja», kes oskab vajadusel temaga asju ajada. Ka Trump on öelnud: «Mulle meeldib see mees.»

Pole päris selge, millist poliitikat oleks Venemaa suhtes NATO peasekretärina ajanud Rumeenia president Klaus Iohannis, kes kandideeris lõpuni Rutte vastu. Kuid on selge, et pärast Amsterdamist startinud Malaisia reisilennuki allatulistamist Ukrainas 2014. aastal suhtub Rutte Venemaasse väga ettevaatlikult. Lennuki pardal viibis 193 hollandlast, kelle mälestusteenistusel pidas Rutte kümme aastat tagasi südamliku kõne.