:format(webp)/nginx/o/2024/06/08/16133377t1he304.jpg)
Käimasolev EM-finaalturniir on suveõhtute mõnus ajatäide. Sageli vaadatakse mänge suuremas seltskonnas, kus jutuks tuleb ka Eesti jalgpalli olukord. Juuni alguses koondise uue peatreeneri Jürgen Henni juhtimisel võidetud Balti turniir annab lootust tulevikuks, kirjutab kolumnist ja Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Indrek Schwede.
EMil on meeldejäävaid elamusi pakkunud ka Eestiga võrreldava elanikkonnaga riigid, neist Island on meist väiksemgi. Tänavu on debütandiks Gruusia – neljanda endise NSV Liidu liiduvabariigina Venemaa, Ukraina ja Läti järel. Meenutagem, et kui 2012. aasta EM-finaalturniirile pääsenuks tollase 16 asemel 24 riiki nagu praegu, kvalifitseerunuks sinna ka Eesti. Tol korral jäime otsustavates sõelmängudes alla Iirimaale. Gruusia pääses tänavu suurele areenile tänu Rahvuste liiga kaudu loodud lisavõimalusele.
Jalgpalliinimesed Eestis on pigem optimistlikud: küll õnnestub ka Eestil suurvõistluste uks lahti murda. Selles on võimalik veenduda kas või tänavust EM-finaalturniiri vahendavate ETV ja TV3 jalgpallistuudios osalevaid asjatundjaid kuulates. Kuid arvestatavad on ka skeptikute read. Nende peamine argument on, et jalgpallis on sedavõrd raske vastu saada suurtele, samas kui pisikestel individuaalaladel on võimalik võita medal, millega kaasneb Eesti olemasolu teadvustamine maailmale.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/01/11833900t1h1cbd.jpg)