Raul-Allan Kiivet: tervist saab osta

Raul Kiivet Foto: Toomas Huik / Postimees

Möödunud nädalal teatas valitsus kavast koostada töövõimetuskindlustuse seadus, et selle abil ühendada ajutine ja püsiv töövõimetusskeem. See õiges suunas tehtud samm on nagu kingitus Eesti ravikindlustuse kahekümnendaks sünnipäevaks, sest kõlab lubadusena leida täiendavaid allikaid tervishoiu rahastamisele.

Arstiabi rahastamine Eestis tööjõult kogutava ravikindlustusmaksu abil pole jätkusuutlik ja nii tellis rahandusministeerium poliitikauuringute keskuselt Praxis kaks aastat tagasi analüüsi, mille valmimisel möödunud aasta oktoobris esitati tosin võimalust arstiabi rahastamise arendamiseks.

Esitatud variantide mitmekesisus võis jätta mulje, et valikuid on palju. Tegelikult on kõigi reaalsete variantide elluviimise eeldus üks – täiendavad siirded riigieelarvest.

Sümpaatseks ja teravmeelseks poliitikavariandiks on sotsiaalmaksu jagamine komponentideks, mille najal saaks ravikindlustusmaksuga maksustada ka teisi tulusid lisaks töötasule. Näiteks võiks ravikindlustusmaksu rakendada pensionidele. Praegu kulub Eesti keskmise pensioni saajal oluline osa pensionist retseptiravimite omaosaluse eest tasumisele, mis on otsene tervishoiukulu. Kui selle võrra suurendada haigekassa osa ravimikulude katmisel, on võitjaks needsamad pensionärid, kes kasutavad valdavat osa nii soodusravimitest kui ka teistest tervishoiuteenustest.

Samuti näitab Praxise analüüs, et kogumiskontod ja erakindlustus ei aita, kui solidaarsusel põhinevat ravikindlustust ei hoita ega arendata. Arstiabi vajaduse osas valitseb määramatus – me ei tea, millal ja millist abi meil vaja läheb, ning tõsiste tervisehädade saabudes pole me võimelised seda ei ostma ega isegi mitte otsima. Haigemajade ja pädeva personali olemasolu nõuab pikaajalist planeerimist ja praegu tuleb teha mõistlikke otsuseid, mille tulemused ei ole nähtavad homme, vaid aastakümnete pärast.

Kakskümmend aastat tagasi tehtud ­õiged otsused on toonud Eesti arstiabi 19. sajandist 21. sajandisse – seda eeskätt ­uute tehnoloogiliste võimaluste ja tervishoiutöötajate töötingimuste paranemise kaudu, mis omakorda on parandanud haigete ravivõimalusi. Selle arengu mootoriks on solidaarne ravikindlustus ning kakskümmend aastat tagasi paika pandud põhimõtted on taganud arstiabi  kättesaadavuse kogu elanikkonnale.

Põhjendused Eesti tervishoiu rahastamise suurendamiseks sõltuvad sellest, kuidas vastatakse küsimusele, kas Eestis on raviteenuste tase ja arstiabi kättesaadavus piisav. Üha pikenevad ravijärjekorrad ja seni katmata tervishoiuvajadused – järel- ja hooldusravi puudulik areng, kindlustamata isikud, ülisuur omaosalus retseptiravimite ja hambaravi eest tasumisel – näitavad, et nii see kahjuks ei ole.

Täiesti eraldiseisev tegur, mille tõttu tuleb ravikindlustuseelarvet suurendada üldise elatustaseme kasvust kiiremini, on tervishoiupersonali välismaale pagemine. Siin saab vaielda selle protsessi põhjuste või kiiruse üle, kuid lahendusi on ikkagi ainult kaks. Esiteks palgataseme hoidmine ja tõstmine ning tööjõudu säästvama tööjaotuse ja töökorralduse arendamine (näiteks haiglavõrgu arengukava elluviimine). Teiseks tuleb üha enam koolitada tervishoiupersonali ning luua täiendavaid töökohti ja teenuseid, mis kataks Eesti elanike rahuldamata tervishoiuvajadusi.

Arstilt ootame abi ja arstiabisüsteemilt kindlustunnet, et vajaduse korral on abi tulemas. Tervist ei saa me osta ühekaupa iseendile ega siis, kui seda vajalikuks peame, vaid pannes praegu raha kokku, on meil tulevikus kasutada arstiabi, mida vajame. Tervist saab osta ainult tulevikutehinguna ja üheskoos.