:format(webp)/nginx/o/2024/02/26/15915483t1he4ef.jpg)
- Puudega inimesi koheldakse ebavõrdselt.
- President tegi õigesti, kui automaksu seaduseelnõu tagasi lükkas.
- Seaduse ees on kõik inimesed võrdsed.
Kiidan presidenti, kes lükkas tagasi automaksu eelnõu põhjendusega, et viimane rikub võrdse kohtlemise põhimõtet puuetega inimeste osas. Nimelt näeb eelnõu ette, et automaksust vabastatakse spetsiaalselt puudega inimeste jaoks ümber ehitatud sõidukid, aga need puudega inimesed, kes pole oma sõiduriista ümber ehitanud, maksavad täie rauaga.
Mina olen just selline inimene. Autot ma pole pidanud ümber ehitama, küll aga muretsema piisavalt kõrge sõiduriista, et sealt edukalt välja saada. Uskuge, ma ostaks endale väiksema auto (või rendiks seda suvekuudel), kui ma terve oleksin.
Mis ma siis nüüd peale hakkan? Lasen ehitada autosse invalifti ja kaldtee, et automaksust pääseda? Kardetavasti on säärane investeering aga kokkuvõttes kallim kui automaks. Ainus lootus on, et riigikogu võtab äkki aru pähe ja mõtleb enne, kui hakkab uuesti automaksu eelnõu menetlema.
Ma ei kirjutaks siin, kui see oleks vaid minu isiklik probleem – ajakirjanik ei tohi ära kasutada oma ametiseisundit. Aga peale minu on sääraseid inimesi veel ja nagu mitmed on juba automaksu seadust kommenteerides märkinud, ei pruugi ümberehitamist vajada ka sõidukid, kelle juht ei ole puudega, kuid kes sõidutab puudega inimest (viimane võib muidugi vajada invalifti või kaldpinda).
Aga tänapäevase demokraatia oluliseks tunnuseks on arusaam, et seaduse ees on kõik võrdsed.
Probleem on ka põhimõttelisem ja seda arusaamatum on, kuidas ikkagi praegused riigikogu liikmed säärase seaduseelnõu heaks kiitsid. Nimelt on selge, et kõik inimesed ei ole võrdsed. Utoopiad, mis tahtsid teha kõikidest võrdseid, lõpetasid veresaunaga (ja ikkagi leidus nendes utoopiates neid, kes olid teistest võrdsemad). Aga tänapäevase demokraatia oluliseks tunnuseks on arusaam, et seaduse ees on kõik võrdsed. Kui seadusesse kirjutatakse juba sisse, et osa inimesi ei ole seaduse ees sama palju kaitstud kui teised, jõuame märkamatult Jim Crow’ seadusteni (seadus, mis sätestas rassilise segregatsiooni pärast USA kodusõda) või Nürnbergi rassimäärusteni Saksamaal (mis sätestasid juutide koha Saksa ühiskonnas).
Ses valguses on äärmiselt küüniline sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo (RE) jutt, nagu kataks automaks puudega inimeste toetuste kasvu. Tõepoolest, miks siis asja nii keeruliseks ajada – võiks ju kohe anda maksu- ja tolliametile õiguse konfiskeerida puudega inimeste pangakontol olev raha ja asi tahe. Sest ilusasse rahvuskehandi kuvandisse ei paista puudega inimesed sobivat.