MART RAUDSAAR ⟩ Olemise talutav kergus

Jaanipäev on eestlaste jaoks aasta üks tähtamaid päevi. Foto: Shutterstock

Tarmo ja Toomas Urb on kutsunud eestlasi Euroopa indiaanlasteks. See on tähelepanelik ja õige märkus ning ehkki meie teadmised ja oskused kipuvad mugavusühiskonna arenedes hääbuma, ei ole nad siiski kadunud veel.

Meil on eriline loodustunnetus. Kes on lennanud jaanilaupäeval Eestimaa kohal, on näinud hämariku ja koidu kohtumise ajal sadu, kui mitte tuhandeid lõkketulesid otse all ja silmapiiril; ning on näinud, kuidas tuledest tõusev suits seguneb udu ja kastepiiskadega.

Juba ammu enam ei põletata meil lõketes vanu autorehve. Ka on jäänud harvemaks lõkke süütamine bensiini või diiselkütusega – aga eks kütus ole läinud ka palju kallimaks. Lõkkeid tehakse ikkagi ja lõke pole ainus tähelepanuväärne leedopäevade rituaal. Postimees avaldas sellel jaanilaupäeval meie pärimuskultuuri uurija ja viljeleja Ahto Kaasiku suurepärase loo «Aasta valgeim aeg on käes! Jaanide tähendus ja tavad», kus ta kirjutas muu hulgas järgmist: