Krista Piirimäe ⟩ Muuseumid salastavad oma arhiive

Tartu Kunstimuuseum. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Augustis avatakse näitus «Viltuse maja saladused», aga tuleb välja, et muuseumi minevik ongi mattunud saladuse varju, kirjutab kunstiajaloolane Krista Piirimäe.

Kui lugesin Indrek Grigori plaanist korrata 1986. aastal TKMis toimunud sürrealistide näitust, siis üllatusin, sest olin selle täiesti ära unustanud, nagu seda ka minu kolleegid olukorras, kus külastajate arv oli enneolematu – 15 312. Külastatavusest räägiti tol ajal ainult seda, et Anton Starkopfi näituse avamisel 1964. aastal ulatus järjekord välisuksest mööda Vallikraavi tänavat üles minnes kuni spordiplatsini välja. Teisel korral oli juttu ühel koosolekul 1983. aasta kevadel, kus direktor Eha Ratnik nentis külastajate vähenemist ja vajadust seda arutada (mälu järgi oli see 1976. aastal üle 33 000 pluss kaks korda rohkem külastajad väljaspool statsionaari). Aga Ratnik läks suvel pensionile.

Eestis algas varasemate näituste taastamine 1985. aastal Tartu Kunstimuuseumis (TKM), kui Ahti Seppetil tekkis idee korrata 1935. aastal Moskvas toimunud eesti kunsti näitust. Ellu viisin mina, kes ma juba olin Moskva näitusest artikli kirjutanud. Järgnesid «Kuue kunstniku näitus» 1939. aastast (taastas Tiina Abel, 1989, EKM), «Eesti kunstinäitus 1919» (Mare Joonsalu, 1998, TKM) ja «Elmar Kits» 1966. aastast (Peeter Talvistu, 2016, Tartu kunstimaja). Kõik need on eesti kunstiajaloos märgilise tähendusega.