Krista Piirimäe ⟩ Muuseumid salastavad oma arhiive

Tartu Kunstimuuseum. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

• Vanadest näitustest on avalikud ainult seinatekstid.
• Arhiivis on paljud toimikud salastatud.
• Salastamine varjab ka korruptsiooni.

Augustis avatakse näitus «Viltuse maja saladused», aga tuleb välja, et muuseumi minevik ongi mattunud saladuse varju, kirjutab kunstiajaloolane Krista Piirimäe.

Kui lugesin Indrek Grigori plaanist korrata 1986. aastal TKMis toimunud sürrealistide näitust, siis üllatusin, sest olin selle täiesti ära unustanud, nagu seda ka minu kolleegid olukorras, kus külastajate arv oli enneolematu – 15 312. Külastatavusest räägiti tol ajal ainult seda, et Anton Starkopfi näituse avamisel 1964. aastal ulatus järjekord välisuksest mööda Vallikraavi tänavat üles minnes kuni spordiplatsini välja. Teisel korral oli juttu ühel koosolekul 1983. aasta kevadel, kus direktor Eha Ratnik nentis külastajate vähenemist ja vajadust seda arutada (mälu järgi oli see 1976. aastal üle 33 000 pluss kaks korda rohkem külastajad väljaspool statsionaari). Aga Ratnik läks suvel pensionile.

Eestis algas varasemate näituste taastamine 1985. aastal Tartu Kunstimuuseumis (TKM), kui Ahti Seppetil tekkis idee korrata 1935. aastal Moskvas toimunud eesti kunsti näitust. Ellu viisin mina, kes ma juba olin Moskva näitusest artikli kirjutanud. Järgnesid «Kuue kunstniku näitus» 1939. aastast (taastas Tiina Abel, 1989, EKM), «Eesti kunstinäitus 1919» (Mare Joonsalu, 1998, TKM) ja «Elmar Kits» 1966. aastast (Peeter Talvistu, 2016, Tartu kunstimaja). Kõik need on eesti kunstiajaloos märgilise tähendusega.

Arv 15 312 on nii peibutav, et mul tuli üle hulga aja tahtmine minna arhiivi. Olen eluaeg nautinud arhiivis vanade paberite sees tuhnimist, kus annab põnevust juurde ootamatute faktide avastamine. Sain teada, et 1986. aasta sügisel oli korraga üleval kolm näitust: «Tallinnfilmi sürrealistid», «Mis siin naerda on?» ja Ungari kunstniku «Eva Rudolfi maalid», mida Grigori näituse saatesõnas ei olnud mainitud. Seni olin ma huvitatud olnud muuseumi ajaloo varasematest aastatest ning nüüd oli ootamatuks faktiks see, et nendest kolmest näitusest on arhiivis ainult seinatekstid.

Arhiivis puuduvad paljud toimikud ja kui on, siis on need salastatud (aastaaruandeid, koosolekute protokollid, külalisraamatud, jne).

Üldse olid toimunud põhimõttelised muudatused TKMi arhiivinduses. Arhiivis puuduvad paljud toimikud ja kui on, siis on need salastatud (aastaaruandeid, koosolekute protokollid, külalisraamatud, jne). Raamatukogu ja arhiivide hoidja Saara Sion aitas mind sellega, et saatis foto ühest aruandest, kus oli sees arv 15 312. Midagi rohkem ei saa teada – kust tulid ideed, millised olid võrdlused, arvamused, ei saa teha üldistusi, sest vastavad dokumendid on nüüdseks peavarahoidja Mare Joonsalu sõnul uurijatele salastatud: «Need on muuseumisisesed materjalid ja need ei ole tõesti avalikud, seda seoses andmeseadusega. Varem sai neid jah lahkelt jagatud.» Küsimusele, millal see keeld tuli, Joonsalu ei vastanud (e-kirjad 26. aprillil).

Nõukogude ajal eksisteerisid erifondid, kuhu pääses eritingimustega, aga ikkagi pääses! Pöördusin kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Marju Reismaa poole oma probleemiga, mis lõppes palvega: «Tahaks seda seadust lugeda.» Marju Reismaa saatis mulle sadadesse lehekülgedesse ulatuvad avaliku teabe ja isikuandmete kaitse seadused. Palusin uuesti just seda paragrahvi tekstiga, mis põhjendaks minule kui mittejuristile muuseumi arhiivide salastamisi (e-kirjad 2. ja 6. mail), aga ma ei ole vastust saanud.

Samasse rubriiki kuulub muuseumile kunstiteoste kinkijate salastamine, sest kinkimist määratletakse delikaatse isikuandmena, st võrdsustatakse vaimuhaigusega. Kes selle maailmas ainulaadse seaduse mõtte peale tuli? Kui teoste hinnad nõukogude ajal olid avalikud, siis nüüd on ka need salastatud. Mina leian, et rahval on õigus teada, kuidas tema raha kulutatakse. Salastamine varjab ka võimalikku korruptsiooni.

Nõukogude ajal eksisteerisid erifondid, kuhu pääses eritingimustega, aga ikkagi pääses!

Mulle oli üllatuseks ka see, et nende kolme näituse kohta ei kirjutanud muuseumi teadurid ühtki artiklit. Kas sellepärast, et need olid rändnäitused, mida muuseum ise ei koostanud ja puudus hingeline lähedus? Arvu 15 312 saab tõesti põhjendada sellega, et karikatuur oli populaarne, selle eksponeerimine oli uudis ja oli võimalik tänu 1985. aastal alanud Mihhail Gorbatšovi glasnosti poliitikale. Aga kas sama arv kehtib ka ungarlase näituse kohta? Suure arvu põhjuseks võis olla ka see, et pärast pool aastat kestnud remonti said tartlased lõpuks külastada oma armastatud muuseumi.

Kuidas seletada sellist arhiivinduse allakäiku? Näituste valdkonnas on kõige olulisemad näituste nimestikud, kus on kirjas teoste pealkirjad, daatumid, mõõdud, tehnika, omanik ja neid koostati eksponeerimise järjekorras. Ei olnud ka enam fotosid. Nende kolme näituse koostajaks ja kujundaks oli Hannes Varblane, kes oli üks Tartu vaimsuse kandjaid, kuid museoloogina mitte kõige tugevam. Huvitusin, et mis suunas on areng toimunud — kahest viimasest aastast on arhiivis ainult üks kaust kolme näituse seinatekstiga. Tegelikult vastutavad sellise olukorra eest kõik seitse direktorit pärast Eha Ratnikku.

Kuna puuduvad näituste nimekirjad, siis ei saa rääkida näituste taastamisest, vaid idee kordamisest. Indrek Grigor on näitusega «Initsiatiiv altpool. Eesti karikatuur 1980ndatel» palju vaeva näinud, teoseid on kokku toodud 15 kogust ja seintel olevad põhjalikud tekstid annavad hea ülevaate 80ndate aastate huumorist. Ainult et karikatuur ei ole sürrealism.

Augustis avatakse näitus «Viltuse maja saladused», kus loodetavasti saadakse kõikidele saladustele jälile. Seevastu minu uudishimutsemised põrkusid järjest üha suuremate saladuste vastu ja neid põnevusi ei ületa ükski näitus.