Kirikuõpetaja: kirik ei saa kaasa minna odava populaarsusega

Margit Nirgi Foto: Margus Ansu

Palju on räägitud sellest, et kirik peaks olema rohkem avatud ja tänapäevasem. Haljala Püha Mauritiuse koguduse õpetaja Margit Nirgi leiab, et kirik ei saa minna kaasa odava populaarsusega, vaid peaks pigem panustama vaeste aitamisele.

Nirgi rääkis, et Haljala koguduses leiavad järjest enam tee kirikusse nii haritlased kui noored, kuid suuremat tööd ja tähelepanu nõuab see hulk rahvast, kes tulid suure usinusega kirikusse 1990ndate alguses.

«See oli mõneti kampaania korras tulemine,» meenutas Nirgi. «Ma näen suurt muret, kui inimene ei teadvusta endale, miks ta on tulnud ja mis see endaga kaasa toob. See on praegune keskealine rahvas.»

Nirgi rääkis, et kui tuldi hulgikaupa, siis oli nende seas ka koolilapsi, kes nüüd isegi ei tea, kas kuuluvad kogudusse.

«Mul on olnud kaks juhtumit, mis on mind täiesti masendanud: inimene ei tea, kas ta kuulub kogudusse või mitte,» tõi Nirgi välja. «Kui inimene käib läbi leerikooli, saab armulauda ja ta ei tea, kas ta on koguduse liige, siis on see ikka väga raske olukord vaimulikus plaanis.»

Nirgi rääkis, et uued koguduse liikmed teevad oma valiku teadlikumalt.

Kas kirik peaks potentsiaalsetele uutele liimetele muutuma kuidagi ligitõmbavamaks? Nirgi vastas, et kiriku ligitõmbavaks tegemiseks ei piisaks sellest, kui ta ilusaks teha ja popkontsert korraldada.

«Peame oma õpetusele truuks jääma ja me ei saa kaasa minna odava populaarsusega,» sõnas ta.

Nirgi kinnitas, et tema inimesi kogudusse ei meelita ja seda pole ka vaja – lihtsalt kiriku uks peab lahti olema. Popkontserdi pakkumisi tuleb tema väitel üksjagu, kuid kirikuõpetaja peab neist oma valiku tegema. Seejuures on tähtis esineja renomee.

«Kui inimene on kirikule vaenulikult või kirikule ebasobivalt ja labaselt käitunud, siis me täname ja soovime head,» lausus Nirgi. Neid kirikusse esinema ei oodata.

Õpetaja sõnul peaks kirik inimeste ligimeelitamise asemel tegelema sisulise tööga – väga suur tööpõld on vaesed inimesed.

«Just vaeste aitamisega peaks kirik tegelema, aga igasugune aitamine vajab omakorda abi,» rääkis Nirgi. «Inimesed, kes jäävad elu hammasrataste vahele, peaksid tunnetama seda, et neist hoolitakse, neid armastatakse, neid hoitakse ja oodatakse kuskil.»

Nirgi hinnangul peaks kirik abivajaja juurde minema ja just halastustööga on see võimalik. Seda ka võimaluste piires tehakse, kuid võimalused on väga väikesed.

Kiriku avatusest rääkides ei saa mööda ka tõsiasjast, et naissoost koguduseõpetajaid pole just palju. Nirgi sõnul tuleb selleks kõvasti õppida, sooritada eksamid ja peab olema tohutult vastupidavust.

«Minusse on suhtutud kogu aeg hästi,» kinnitas ta. «Kui ma tean, et keegi suhtub halvasti, siis ma olen seda vaadanud kui meditsiinilist probleemi. Kui inimese tööd hindab keegi tema soo järgi, siis on see üks haiguse liike.»