Hermann Kalmus

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Aasta vaimulik, Pilistvere kiriku diakon Hermann Kalmus rääkis, et kuigi kirik ei saa käia ühiskonnaga sama jalga ega lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond, peab ta inimesega rääkima aastal 2012 ehk tänapäevases keeles.

Palju on räägitud sellest, et kirik peaks olema rohkem avatud ja kaasaegsem. Kalmuse hinnangul on kirikus kindlasti tarvis muutusi, aga seejuures ei saa lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond.

«Kirikut saab mõista ainult seestpoolt, nii nagu parlamendi tööd saab lõpuks mõista parlamendis olles või ettevõtte juhtimist saab mõista ettevõttes ise kogemust omades,» rääkis ta. «Pilk väljastpoolt on alati oluline ja kirik kuulab seda.»

Kalmus rõhutas, et kui kirik peab kuulama, mida ühiskond ütleb ja ette heidab, siis selles, kas etteheidete pinnalt tuleks kohe muutusi rakendada, ta kahtleb.

«Ühiskond käib ühte jalga ja kirik käib alati natukene teist jalga,» sõnas ta. «Läbi ajaloo on nii olnud ja lõppkokkuvõttes on see alati osutunud positiivseks, et kirik võtab niipalju hoogu maha kui võimalik ja läheb muutustega kaasa vaikselt.»

Diakon lisas, et tegelikult on kirik olnud kogu aeg muutuses.

«Mina olen noorem ja teen asju noortepärasemalt, kuid mõni vanem vaimulik mõtleks, et see nüüd küll päris õige ei ole,» tõi Kalmus näiteks. «Teemad, mida mina noorteõhtutele toon ja kuidas küla keskel toimetan, tekitavad kindlasti mõnes vaimulikus küsimuse, miks ma sellega tegelen.»

Kalmuse hinnangul on Pilistvere kogudus väikese koha kohta suhteliselt tegus. Ta korraldab seal noorteõhtute näol aktiivset noortetööd.

«Toimuvad koolitused, mis varieeruvad enesemotivatsioonist kuni rahaküsimusteni, et anda inimestele hakkamasaamist ja mõistmist selles maailmas, et neil oleks julgust ja selgust teha otsuseid,» seletas Kalmus.

Küsimused, mida kirikus käsitletakse, ulatuvad seksuaalõpetusest, alkoholismist kuni müügikoolitusteni. «Meil on sotsiaalne ettevõtlus - «Ingli» kohvik, kus noored saavad teenida oma noortetööle raha,» tõi ta näitaks.

Kalmus lisas, et on üritanud külaelule kaasa aidata, tehes talguid, tegeledes haljastusega, asju parandades jne.

«Kirik on praegusel ajal liiga endasse tõmbunud. Meil on oma traditsioonid, aga reaalne töö inimestega, nende muredega... kui inimene on näljas, siis tuleb mõelda tema näljaprobleemi lahendamisele, kui inimene on paljas, tuleb mõelda tema riietuse peale,» seletas ta. «Ainult Piibli tsiteerimine siin ei aita.»

Kalmus ütles, et kirik peab endalt küsima ja ka küsib, kuidas selle olukorraga toime tulla.

«Kas siin on põhjust ilmaliku ühiskonnaga sama jalga käia? Mina arvan, et Eesti abielude, üksikemade, isata kasvavate laste ja välismaale kolimise statistika näitab, et võibolla rohkem pole põhjust järele mõelda mitte kirikul, vaid ilmalikul ühiskonnal,» ütles Kalmus. «Kas ilmaliku ühiskonna kaasatormamine kõikide muutustega on toonud rahu ja õnne?»

Rääkides kiriku avatusest, rõhutas Kalmus, et Eestis ei ole ühtegi suletud kirikut ja nende töös saab kaasa lüüa. Kuidas muuta kirik inimesele ligitõmbavaks?

«Inimese silma järele jooksmine... kahtlen selles,» jäi Kalmus skeptiliseks.

Ta lisas, et meediakampaaniad oleksid ressursi raiskamine. Kirikutes korraldatakse küll kontserte, kuid diakoni sõnul sinna kõik popkontserdid ei sobi.

«Näiteks ilmselt ikka Lady Gaga ei tule Eestis kirikusse esinema, aga inimesed, kes austavad kiriku reegleid, on tulnud ja saavad ka edaspidi tulla,» rääkis ta, lisades, et ka seejuures on oht, et tullakse kuulama ainult esinejat, kuid huvi kiriku vastu jääb väikeseks.

Samas nentis Kalmus, et kui kirikuga aktiivselt seotud inimesi on vähemaks jäänud, peab kirik endale esitama küsimusi ja leidma vastused, mis oleksid vastused tänapäeva inimestele tänapäevastes olukordades tänapäevaste murede ja rõõmude keskel.

«Meie peame rääkima inimesega aastal 2012, mitte mingis muus ajas,» kinnitas ta. «Meil on minevik ja väärtused, aga me kõnetame ikka inimest, kes mõistab seda keelt, mida ta on õppinud.»