Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Anne Kahru Me peame rääkima ühekordsest plastikust (1)

Copy
Keskkonnaaktivistid Ida-Jaaval protestimas Austraalia peakonsulaadi ees, sest Austraalia ekspordib oma plastikjäätmed Indoneesiasse. (Photo by JUNI KRISWANTO / AFP)
Keskkonnaaktivistid Ida-Jaaval protestimas Austraalia peakonsulaadi ees, sest Austraalia ekspordib oma plastikjäätmed Indoneesiasse. (Photo by JUNI KRISWANTO / AFP) Foto: JUNI KRISWANTO/AFP/Scanpix

Plastik tundub olevat küll hea kasutada, aga maailm mõtleb, mida liigsete plastijäätmetega peale hakata, kirjutab akadeemik, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur Anne Kahru.

Plastik on vaieldamatult imematerjal – kui vaadata kasvõi digikanalitest vajalike vidinate valmistamise õpetusi kodustes tingimustes, on tooraineks väga sageli plastikpudelid, – torud või muu säärane. Tõepoolest, plastik on kerge, tugev, vastupidav ning odav ja seda on lihtne töödelda. Enamasti piisab kodusele meistrile teravast noast, kääridest ja tulemasinast. Plastiku imelised omadused on üks põhjustest, miks meie tänapäevases maailmas plastikut korraga väga palju on, seejuures seal, kus seda otseselt vaja polegi.

Sisenege mõnda suurde mänguasjapoodi ja te satute võlumaailma, kus riiulitelt vaatab vastu mitmekihilisi plastikust karpe – aknakesega ja ilma – ja nende sees plastikust nukud, mänguklotsid, -autod, käpapatrulli-kangelased ja palju muud, mis kõik on silmale ilus vaadata. Ja ei maksa ka liiga palju. Kuna lapsel või lapselapsel tuleb sünnipäev, siis lähebki ostuks. Kindlasti olete ka üritanud oma järeltulijate tubades selles plastist mänguasjade külluses navigeerida, püüdes legoklotsidele mitte peale astuda (valus on!).

Tagasi üles