Suvel 35 aastat tagasi sai hoo sisse meie ajaloo suurim rahvaalgatus – Eesti Vabariigi kodanike komiteede liikumine.

Nõukogude impeerium oli 1989. aasta alguseks jõudnud sügavasse kriisi. Selgunud oli tõde, mis 1940. aastal Eesti Vabariigiga oli juhtunud. Tõde, et me pole Moskvaga seaduslikus abielus. Et Eesti on õigusvastaselt okupeeritud ning meie viibimist haiges kurjuseimpeeriumis polnud demokraatlik maailm kunagi tunnustanud. Koos selle tõega hakkas võrsuma õiglustunne: saada taas vabaks ja iseseisvaks riigiks. Ent küsimus seisnes selles, mida hakata peale palja õigusega, kui tegelikkus viimasest räigelt erines?

Tollal nähti kaht peamist valikut: jätkata ENSV kompartei juhtimisel perestroika üldsuunda või toetada Rahvarinde propageeritud tunduvalt laiema rahvusliku ja majandusliku autonoomia saavutamist, kuid seda kõike NSV Liidu raames. 1988. aasta augustis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei esitatud täielikult iseseisva rahvusriigi taastamise programmi pidas arvamusliidrite enamik provokatiivseks, mis seaks ohtu juba saavutatud mõõdukad reformid.

Kommentaarid (4)
Copy