JUHTKIRI ⟩ Vajame tulevalli

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Alguses peame ise Venemaa agressioonile vastu pidama.
• Esimesest hetkest on mõistlik kasutada tulevalli taktikat.
• Eesti ei tohi kaitseinvesteeringutega hiljaks jääda.

Kuluaaridest on kuulda, et valitsus leiab Eesti kaitsmiseks vajalikku lisaraha. Kuid vormistab selle uus valitsus, kes asub ametisse pärast Kaja Kallase Brüsselisse lähetamist. Tõenäoliselt jääb koalitsioon samaks, üksnes peaminister ning küllap ka rahandusminister saavad olema teised isikud. Seega suhtutakse praegusesse valitsusse juba kui ajutisse valitsusse. Ent nagu teame, kipuvad kõik ajutised nähtused kestma kaua. Enamgi veel, praeguses julgeolekuolukorras ei saa me lubada jokutamist, isegi ajutiselt mitte.

Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil rääkis peaminister taas kummalist juttu, kui viisakalt väljenduda. Kõneldes kaitseväe lisarahastamisest avaldas ta hämmastust, et vaatamata meie NATO-liikmelisusele oleme justnagu ringiga tagasi selles kohas, et «peaksime ise olema valmis absoluutselt üksinda Venemaale vastu seisma» ning et peaksime üksi saavutama sõjalise võimekuse, «mis on võrdne meie agressiivse naabri omaga».

Laskemoona täiendava 1,6 miljardi eurose ostu osas pole Postimehele teadaolevalt keegi niisugust juttu avalikult rääkinud. Küll aga on räägitud esiteks sellest, et esimesed päevad ja võib-olla nädalad peab Eesti ise Venemaa agressioonile vastu pidama, kuni täiendavad liitlaste väeüksused kohale jõuavad, ning teiseks, et esimesest hetkest on mõistlik kasutada sarnast tulevalli taktikat, nagu kasutab Venemaa Ukrainas. Kõigist torudest tuleb anda tuld Venemaa pihta nõnda palju, kui moona on ning löögid tuleb anda väeüksuste kogunemiskohtadele ja staapidele Venemaa territooriumil. Selleks on vaja ka kaugele ulatuvat täppislaskemoona, mis maksab palju.

Venemaa kallaletungi esimesest hetkest on Eestil mõistlik kasutada sarnast tulevalli taktikat, nagu kasutab Venemaa Ukrainas.

Postimees juhib valitsuse tähelepanu asjaolule, et vale oleks käsitleda laskemoona täiendavat ostu tavapärases eelarvekontekstis. Tegemist on investeeringuga Eesti julgeolekusse – ja kui soovite, siis ka Eesti rahvusvahelisse konkurentsivõimesse välisinvestorite riiki meelitamiseks –, et hoida sõda vastase territooriumil, vähendada purustusi siin ning vältida Eesti mistahes osa okupeerimist Venemaa poolt. Ukraina kogemus näitab, et Venemaa okupatsioonil on ülimalt hävitav mõju – mida meie peaksime teadma juba Põhjasõja ajast ning 1941. aasta suvest, aegadest, mil Venemaa ei olnud kindel, kas Eesti territoorium jääb tema võimu alla.

Peaminister eksib, kui tema meelest pole võrdlus 1939. või mõne varasema aastaga asjakohane. Paralleel seisneb selles, et sõda on taas Euroopas (mis siis, et Poola asemel möllab see Ukrainas) ning taas kord kipume kaitseinvesteeringutega hiljaks jääma. Pole mõtet rääkida kõigest suurepärasest, mida oleme teinud, kui osa rehkendust on veel puudu.

Kui novembris peaks USA presidendiks saama Donald Trump, siis see mees on selgesõnaliselt öelnud, et Ameerika kaitseb neid, kes selle eest maksavad. Teisisõnu, kes on ära teinud oma kaitseinvesteeringute rehkenduse täies mahus.