:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/19/16163672t1h8f4f.jpg)
- Vladimir Putin mudib suunda peale endise Nõukogude Liidu alade ka vabas maailmas.
- Lääs valiti Venemaa vaenlaseks, kuna see ei kujutanud endast Venemaale mingit ohtu.
- Trumpi presidentuuri ajal kirjutatud raamat suudab selgitada ka hilisemaid sündmusi.
Riikide etteotsa on sellel sajandil tõusnud isekad liidrid, kes ei hooli vaba ühiskonna toimimise põhimõtetest ja demokraatia komberuumist, ühiskonna sidususest ja koostööst ega sellestki, mis saab pärast neid. 20. sajand näis lõppevat liberalismi võiduga, kuid juba enne sajandivahetust sünnitas oligarhide haardesse sattunud Venemaa uue ajastu juhi – Vladimir Putini, kes on kujunenud «suunamudijaks» mitte vaid endise Nõukogude Liidu aladel, vaid ka vabas maailmas.
Timothy Snyder
«Tee vabadusetusse. Venemaa. Euroopa. Ameerika»
Varrak, 2024
/nginx/o/2024/05/16/16075468t1hebc9.jpg)
Timothy Snyderi mõttetihe ja ülevaatlik teos on läbivalt keskendunud Venemaale, kuid tõestab arvukate näidetega, et nii Donald Trumpi tõus Ameerika Ühendriikide presidendiks kui ka sellele eelnenud Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on selgelt manipuleeritud Venemaalt. Kreml on võtnud eesmärgiks lammutada läänemaailma ühtsus, lõhestada ja nõrgestada ühiskonnad.
Snyderi järgi lähtub Venemaa välispoliitika strateegilisest relativismist, väites, et Venemaa ei saa ise muutuda tugevamaks, seega peab ta muutma teisi nõrgemaks, mida on kõige lihtsam teha, muutes nad endaga sarnasemaks. Kremli huvi on paisata maailm kaosesse, kus ei maksa mitte riikidevahelised lepped ja ühine väärtusruum, vaid tugevama õigus.
Autori hinnangul siirdusid 1990.–2000. aastatel poliitilised ja majanduslikud mudelid inglise keele leviku ning NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõttu läänest itta. Kuid 2010. aastatel liikusid mõtted ka mudelid idast läände, kuna lääne pool loodud off-shore-aladel said Vene oligarhid oma varastatud raha puhtaks pesta. Energiakandjate ekspordist laekunud raha võimaldas peaoligarh Putini juhtimisel hakata üles ostma mõjuisikuid läänes ning luua meeletult suur riigi kontrollitud meediaimpeerium lääne kõigis meediakanalites võltsuudiste levitamiseks ja sotsiaalmeedia trollimiseks.
Ivan Iljini fašistliku filosoofia mõju
Nõukogude Liit kehtestas ennast kommunismiteooria levitamisega, millel oli kirglikke toetajaid kõigi maade vasakringkondades, sest pakutud utoopia tundus olevat rakendatav igal pool, mis aga ei osutunud tõeks mitte kusagil, kui Põhja-Koread ja Kuubat mitte edulooks pidada.
/nginx/o/2023/03/09/15189491t1hdd9d.jpg)
Venemaa revanšism ja imperialism leidis ideoloogilise õigustuse 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud Venemaalt pärit fašistliku filosoofi Ivan Iljini (1883–1954) õpetuse näol. Snyder pühendab palju tähelepanu Iljini vaimse pärandi avamisele, sest see selgitab hästi Putini poliitilise retoorika ja praktika olemust.
Mõned nopped autori poolt väljatoodud Iljini seisukohtadest: me peaksime taga igatsema olukorda, kus mõtleme ja tunneme kõik nagu üks, mis tähendab, et me ei mõtle ega tunne üldse; peame lakkama eksisteerimast iseseisvate indiviididena, kurjus algab sealt, kust algab üksikisik. Iljin põlgas keskklassi, kelle kodanikuühiskond ja eraelu hoidsid tema arvates maailma katkisena ja jumalat ohjes.
Putinile sobivad agressiivse välispoliitika õigustamiseks eriti järgmised mõttekäigud: iga viimane kui lahing, mida venelased on kunagi pidanud, on kaitselahing; vene rahvale on alates täielikust pöördumisest ristiusku kogunenud ligi tuhat aastat ajaloolisi kannatusi; Venemaa ei tee halba, halba saab teha ainult Venemaale; tõsiasjad ei loe ja vastutus kaob.
Tundes väga põhjalikult Ukraina ajalugu, kirjutab Snyder lahti ka selle riigi ajaloo olulisemad pöördekohad ning suhted Venemaaga (vt ka «Veremaad», e. k Varrak, 2011). Hiljutisest minevikust tuletab ta meelde, et 2004. aastal avaldas Putin poolehoidu Ukraina eurointegratsioonile, kuid 2012. aastal, saades kolmandat korda presidendiks, määratles ta lääne põhivaenlaseks, samal ajal kui USA president valmistus suhete «taaskäivitamiseks» Venemaaga.
Snyder toob välja, et lääs valiti Venemaa vaenlaseks just seetõttu, et see ei kujutanud endast Venemaale mingit ohtu. Iljin on kirjutanud, et poliitika kunst on vaenlase tuvastamine ja neutraliseerimine, pidades silmas, et juht otsustab, milline vaenlane ühiskonda kõige paremini konsolideerib. NATO sissetungi ei kartnud mitte ükski Venemaa juht ja seda hirmu isegi ei teeseldud.
/nginx/o/2024/06/19/16163675t1h730e.jpg)
Raamatus leidub ohtralt näiteid mõjukate lääne poliitiliste suhtekorraldajate ja strateegide lähedastest seostest Putini valitsusaparaadiga. Näiteks Paul Manafort, kes töötas aastaid selle nimel, et suurendada Venemaa mõju Ühendriikides, nõustas ka Ukraina venemeelset presidenti Viktor Janukovõtšit ning oli hiljem Donald Trumpi presidendikampaania juht.
2010. aastatel lubasid Euroopa Liidu vastased natsionalistid ja fašistid eurooplastele tagasipöördumist kujuteldava rahvusliku ajaloo juurde, ning Snyder analüüsib selle voolu silmapaistvaimate esindajate Marine Le Peni (Prantsusmaa), Heinz-Christian Strache (Austria), Nigel Farage’i (Suurbritannia) jt tegevuse seost Venemaa sooviga lõhkuda eurointegratsioon. Sealjuures said mitmed neist Venemaalt raha.
Paratamatuse poliitika ja igavikupoliitika
20. sajandi lõpul usuti läänes, et neil valitsev liberaalne majandussüsteem on võitmatu ja vaba turumajandus lahendab kõik probleemid. Sellist suhtumist nimetab Snyder paratamatusepoliitikaks. Kommunismi postulaat, et inimkonna areng tipneb kommunistliku ühiskonnaga, on paratamatusepoliitika teine haru. Sellal kui kommunism hääbus, pani keskendumine turumajanduslikule paratamatusepoliitikale aga aluse igavikupoliitikale.
Snyder selgitab, et paratamatusepoliitika on idee, et ideid pole. Need, kes on selle lummuses, eitavad ideede tähtsust, tõestades sellega vaid, et nad on ise ühe võimsa idee haardes. Paratamatusepoliitika klišee on, et «pole alternatiivi». Sellega nõustudes eitatakse individuaalset vastutust ajaloo ees ja muutuste tegemisel. «Elust saab uneskõnd eelnevalt ostetud hauaplatsil tähistatud kalmuni,» märgib ta kujundlikult.
Sellal kui kommunism hääbus, pani keskendumine turumajanduslikule paratamatusepoliitikale aga aluse igavikupoliitikale.
Igavikupoliitikat iseloomustades kirjutab Snyder, et kui sotsiaalne mobiilsus peatub, annab paratamatus maad igavikulisusele ja demokraatia oligarhiale. Oligarh punub loo süütust minevikust, leiab toeks fašistlikke ideid, et pakkuda ehtsat valu tundvatele inimestele võltskaitset.
«Väljamõeldiste maailmast tegelikku poliitikasse minnes valitseb oligarhia müütide esile manamise ja kriiside sepistamise teel,» selgitab Snyder. Igavikupoliitikasse esimesena jõudnud Putin on Snyderi sõnul saatnud väljamõeldiste maailmast võimule teise tegelase – Trumpi.
/nginx/o/2016/06/28/5554279t1h5725.jpg)
2010. aastate sündmused – antidemokraatliku poliitika tõus, Venemaa pöördumine Euroopa vastu ja invasioon Ukrainasse, Brexiti referendum, Trumpi valimine presidendiks – tulid paljude eurooplaste ja ameeriklaste jaoks üllatusena. Ollakse harjutud, et kõik läheb kokkuvõttes kuidagi ikka hästi ning arvatakse, et kui on halvasti, siis ei saagi midagi teha.
See on Snyderi sõnul krigin, mida tekitab paratamatus vahetult enne murdumist ja taandumist igavikulise ees. Tema sõnul õõnestab paratamatusepoliitika esmalt kodanikuvastutust ja kohates seejärel tõsist proovikivi, variseb kokku igavikupoliitikaks. Kui Venemaa toetatud kandidaat sai USA presidendiks, siis ameeriklased Snyderi väitel just nii reageerisid.
Nähes ajalugu sellisena, nagu see on, on võimalik näha ka oma kohta selles ning mõista, mida muuta, et elu oleks parem.
Lahendust otsides rõhutab autor võrdsuse ja tõe tunnustamise tähtsust. Suhtlus kodanike vahel sõltub võrdsusest, mida ei saa aga saavutada faktideta. Üksikisiku ebavõrdsust võib Snyderi sõnul seletada lugudega paratamatusest või igavikulisusest, kollektiivse ebavõrdsuse selgitamine nõuab fakte ning lahendused sõltuvad poliitikast.
Nähes ajalugu sellisena, nagu see on, on võimalik näha ka oma kohta selles ning mõista, mida muuta, et elu oleks parem. «Me peatame oma mõtlematu rännaku paratamatusest igavikku ja lahkume teelt vabadusetusse. Me teeme algust vastutuspoliitikaga,» mainib Snyder lõpetuseks.
Kuigi Snyderi raamat on kirjutatud Trumpi presidentuuri ajal, kui ei olnud toimunud veel «igavikusõdalaste» rünnakut Kapitooliumile ega alanud Venemaa Ukraina-vastase agressiooni täiemahulist faasi, ei häiri see lugemist kuigivõrd, sest autori faktoloogia ja analüüsi tase selgitavad hästi ka hilisemaid sündmusi.