Neeme Korv: pealinna(de)st

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Olen viimastel kuudel kaks korda sattunud Helsingisse ja mõlemal korral saanud osa maailma disainipealinna kavva kuuluvatest üritustest – tahtmatult, sest reisi eesmärk oli kummalgi juhul hoopis teine. Veider on seejuures tagasi mõelda hiljutisele vahetule kogemusele, aastale Euroopa kultuuripealinnas.

Tõsi, pelgalt tunnetele toetudes on lihtne eksida. Võib-olla lihtsalt sattusin olema õigel ajal õiges kohas. Või teisalt – viibides enda jaoks harjumuspäratus keskkonnas, on meeled alati rohkem avali. Võõras pilk märkab rohkem. Kuid küsimus pole ürituste mahus, vaid selles miskis, mis Euroopa kultuuripealinna aastal Tallinnas vajaka jäi. See miski on sümptomaatiline mõtteviisile, mida pealinna võim päev-päevalt viljeleb: pigem suletus kui avatus.

Kultuuripealinn pidanuks meid ennem vaimselt kaasa haarama kui ütlema, et lugege meie kirevat programmi. Põhjanaabrite disainipealinn ühendab nii avalikku kui erasektorit; mikrotasandil paistab, nagu oleks lausa iga vaateakna kujundajagi üldisse ettevõtmisse kistud. Üritusi jagub ka teistesse linnadesse. Meie kultuuripealinna-aastat iseloomustas pigem ühesuunaline kommunikatsioonivoog, millest suure osa täitis eestvedajate (enese)õigustus.

Kardetavasti läks meil linna valik nihu. Saanuks Euroopa kultuuripealinnaks Eestis Tartu, poleks Tallinna kultuurielu seeläbi midagi kaotanud. Tallinn on suurust arvestades igal aastal samavõrd kultuuripealinn – nagu Otepää talve- ja Pärnu suvepealinn.

Igaüks, kes on kogenud, mida tudengipäevad Tartuga teevad, võib ette kujutada, mida suutnuks kultuuripealinna tiitel, programm ning ettevõtmiseks saadav lisaraha. Usun, et Tartu muutunuks aastaks täielikult ja tõenäoliselt ulatunuks muutuste mõju edasistessegi aastatesse.

Selmet olla kogu riigi uhkus, nõuab Eesti pealinn staatusele vastavat erikohtlemist. Kui vaja, siis jõuga. Tallinna meer näib üha enam tundvat end teise peaministrina. Linna mastaap Eesti kontekstis suudab mõjutada nii seadusandlikku kui täitevvõimu (komistades kohati vaid kohtuvõimu otsa). Selle status quo säilitamise nimel sõidab Keskerakonna esimees üle isegi kauastest kaasvõitlejatest. Pange tähele – just pealinnakesksus oli parteist lahkujate üheks motiiviks. (Vägagi vastuoluline olukorras, kus erakonna juht üritab end seada kõigi omavalitsuste eestkõnelejaks.)

Hea kolleeg ütles tänavu vabariigi aastapäeva paiku, et tegelikult võiks Eesti pealinn ollagi Tartu. Ühest küljest nali, muidugi. Kuid teisalt on tõsi, et pealinn peaks kandma riigi ühendaja, mitte lõhkuja vaimu.