Eestis on inimõiguste osas asjad küll suhteliselt hästi, ent vaja on muuta veel ka inimeste üldist käitumist ja suhtumist. Kõige olulisem inimõiguste täiuslikku teostamist takistav asjaolu Eestis on hoolimatus, leiab Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liige Iivi Anna Masso tänavuse aastaaruande «Inimõigused Eestis» eessõnas.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt on inimõigused universaalsed ja võõrandamatud ning kuuluvad kõigile inimestele ühtviisi, sõltumata rahvusest, sünnikohast ja muudest asjaoludest. Inimõiguste olukorda hinnates lähtume aga paratamatult oludest, keskkonnast, riigist, kultuurilisest ja ajaloolisest taustsüsteemist – samas seda mitte alati teadvustades. Nii jääb meil enda inimõiguste olukorda hinnates kergesti märkamata see, et maailma mõõdupuu järgi, ja eriti 1989. aasta järel kommunismist vabanenud riikide kontekstis, on Eesti olukord inimõiguste osas suhteliselt väga hea, lausa suurepärane.
Siin on nüüd enesestmõistetavalt kaitstud poliitilised õigused, elementaarsed isikuõigused ja -vabadused ning muuhulgas sõnavabadus. Reporters without Borders’i sõnavabaduse indeks paigutab Eesti maailmas koguni kolmandale kohale, Soome ja Norra järele. Samuti peame iseenesestmõistetavaks seda, et politsei ei ületa oma volitusi, inimesi ei arreteerita suvaliselt, neid ei piinata ülekuulamisel – kõik see on muutunud nii loomulikuks, et eriti noorematel põlvkondadel võib kergesti ununeda, et vaid üks inimpõlv tagasi see sugugi nii ei olnud – ja ei ole, paraku, veel paljudes nõukogude võimu alt vabanenud riikides.
Samas ei tähenda see, et meil on inimõiguste osas asjad suhteliselt hästi, et nad ei võiks olla veel paremini. Õiguste austamine on hüve, mis ei sünni automaatselt, ja mis järelevalveta või liiga enesestmõistetavaks muutudes võib kergesti ükskõiksuse ja hoolimatuse varju ununeda. Seda tuleks meeles pidada ka tänavust raportit lugedes. Kui räägime näiteks piinamisest, siis pole meil enam põhjust muretseda omavolitseva, inimestelt väljamõeldud kuritegudele jõuga õuduste keldreis ülestunnistusi välja pressiva salateenistuse pärast – aga ometi võib ainuüksi hoolimatus tekitada olukordi, mille lõpptulemusena on inimesed asetatud olukorda, kus nende poolt kogetu on võrreldav
piinamisega.
Eestis on kiirelt korda tehtud seadusi demokraatlikult loovad ja ka üksikisiku õigusi kaitsvad institutsioonid, oleme liitunud rahvusvaheliste inimõigusi kaitsvate lepingutega ja pürgime ÜRO inimõigusnõukogu liikmeks. Tööd on aga vaja veel teha vastu võetud põhimõtete praktikas teostamisega. Et juurutada mitte ainult juriidiline praktika, vaid ka üldine käitumine ja suhtumine,
mis on kooskõlas inimõigusi austava vaba maailma reeglistikuga, läheb aega enam kui lihtsalt ühe inimpõlve jagu.
Meie raskest ajaloost tingituna on meil olnud lihtsam juurutada neid õiguslikke põhimõtteid, mis piiravad riigivõimu esindajate võimalusi meie õigusi piirata. Inimesi üksteist inimväärselt kohtlema õpetada on raskem. Inimeste õigus võrdsele kohtlemisele tähendab diskrimineerimise keeldu, mida võib tõlgendada mitmeti, aga millega meil tuleb veel kahtlemata tegeleda. Üks ühine riigikeel ei tähenda üheski riigis kodanike diskrimineerimist, kuid inimeste vahel vahetegemine ainuüksi rahvuse, emakeele või soo pärast tähendab seda. Samuti võime rääkida diskrimineerimisest, kui erineva suundumusega inimestel puudub võrdne võimalus eraelu ametlikuks tunnustamiseks, ning kaudsemalt ka siis, kui rühmakuuluvus kajastub haridustasemest sõltumata selgelt inimrühmade majanduslikus olukorras ja sissetulekus.
Kui tahta leida kõige olulisem inimõiguste täiuslikku teostamist takistav asjaolu Eestis, oleks see hoolimatus. Hoolimatus eluhoiakuna ei ole iseenesest kriminaalne, aga kui see tähendab vanurite või haigete hoolduse unarussejätmist, laste õiguste märkamata jätmist, inimkaubandusele ja diskrimineerimisele läbi sõrmede vaatamist, kannatavad selle läbi inimeste esmased, konkreetsed õigused.
Inimõigused ei tohiks kunagi jääda pidupäevade sõnakõlksuks. Need ei tohiks ka taanduda propagandameetmeks, millega pinnapealsete õigusrikkumiste süüdistustega poliitilisi vastaseid lüüa. Õiguste teostumise nimel tuleb jätkuvalt vaeva näha. Samas tuleks õiguste tõlgenduste ja tähenduste üle ühiskonnas laiemalt arutelu pidada, et me mõistaks, tunnistaks ja austaks õigustele toetuva kultuuri sisu – kultuuri, millest meid aastakümneteks vägivaldselt välja rebiti. Et me austaks üksteise õigusi vastastikku ka siis, kui seaduse valvavat silma meid parasjagu jälgimas ei ole.
Selles võtmes tuleks lugeda ka tänavust raportit. Selles on ka palju rõõmustavat. Rõõmustav on, et oleme suhteliselt lühikese ajaga jõudnud nii kaugele, kui me praegu oleme. Eesti inimõigustöö oluline osa on ka aidata neid inimesi üle maailma, kelle kõige elementaarsemaid õigusi ikka veel ei tunnistata. Ja samas olgu see meenutuseks, et loorberitele puhkama jääda pole põhjust. Inimväärikus on väärtus, mida ei saa mõõta rahas – see on väärtus, mis on elamisväärse ühiskonna aluseks.
