PIRET TARTO ⟩ Suur kuritegu, mis ei tohi korduda

Küüditamine Siberisse toimus rongidega. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna on juuniküüditamise aastapäev. 83 aastat tagasi, 14. juunil 1941 viisid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud Eestist sunniviisiliselt ära umbes 10 000 inimest. Neist ligikaudu 7000, suures osas lapsed, naised ja vanainimesed, viidi Siberi küladesse sunnitööle, kus enamik hukkus. Umbes 3000 meest arreteeriti ja nad hukati või surid vangilaagrites, kirjutab Piret Tarto, MTÜ Tartu Memento juhatuse liige.

Kuid 14. juuni seisab Eesti Vabariigi pühade ja tähtpäevade kalendris riikliku leinapäevana ja selle tähendus on veelgi sügavam – sel päeval mälestatakse Eestis kõiki kommunismi ja Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude vägivalla ohvreid. Me mälestame kõikide suur- ja järelküüditamiste ohvreid, arreteeritutena maha lastud ja laagrites hukkunud poliitvange, Nõukogude lennuväe pommirünnakutes hukkunud tsiviilelanikke, Läände põgenemisel hukkunuid ning kõiki, kes on võitluses Eesti vabaduse taastamise eest surma saanud.

Hinnanguliselt kaotas 1940–1991 otseselt Nõukogude okupatsiooni vägivalla läbi oma elu 100 000 Eesti Vabariigi kodanikku. Põhjaliku ja pideva uurimistöö tulemusena ohvrite arv mitte ei kahane vaid kasvab. Kaudsemaid ohvreid, okupatsiooni pärast sündimata jäänud lapsed nende seas, arvatakse olevat üle 250 000. Mida need arvud meile ütlevad? Aastal 2000 rääkis Enn Tarto Toompea lossi hoovis okupatsioonide läbi hukkunud riigikogu liikmete mälestustahvli avamisel, et rahvaarvu arvesse võttes ning protsentides väljendatult tähendaks okupantide terrori tõttu hukkunud Eesti Vabariigi kodanike arv tänapäeva Prantsusmaal umbes 5,8 miljonit ja Ameerika Ühendriikides peaaegu 30 miljonit inimest.