MATI MANDEL ⟩ Vangilaagrikogemusega vanahärrad tegid ajaloomuuseumis restaureerimistööd

Georgi Palmi pilt uurimistoimikust. Foto: Ajapaik.ee/repro

Läinud sajandi seitsmekümnendad aastad oli mitmeti huvitav periood Nõukogude Eestis, sealhulgas muuseumides. Lõpetanud Tartu Ülikooli, õnnestus mul saada tööle ajaloomuuseumi, tolleaegse nimega Eesti NSV Riiklikku Ajaloomuuseumi. Muuseum asus siis vaid vanalinnas, omaaegses Suurgildi hoones Pikk 17, inimeste tööruumid, tõsi küll, ka Lai 14 kolmekorruselises majas, kirjutab ajaloolane ja arheoloog Mati Mandel.

Ekspositsioon asus Suurgildi hoone suures ja väikeses saalis. Valmistati ette uut väljapanekut ja kui see valmis sai, siis käsitleti väikeses saalis tervet Eesti ajalugu kuni 19. sajandi lõpuni ning suures saalis 20. sajandi sündmusi. 20. sajand oli muidugi eksponeeritud nii, nagu seda kujutati ette nõukogulikus ideoloogias: Vabadussõda oli kodusõda, Eesti Vabariigi aeg kodanlik terror, 1940. aastal toimunu rahvarevolutsioon, ühinemine Nõukogude Liiduga kujutas endast aga Eesti rahva südamesoovi. Vastavalt katsid suure saali seinu punalipud ja punased loosungid. Siis toonitati ikka, et muuseumi puhul on tegu ideoloogiaasutusega, ja tegelikult ta seda ju oligi.

Muuseumi teaduslik personal jaotus kahte osakonda: Oktoobri-eelse ajaloo ja Oktoobri-järgse ajaloo osakonda. Nii et nn Oktoobrirevolutsioon jagas siis terve ajaloo ja ka ajaloo koostajad pooleks. Ajaloomuuseumi töötajate meelsus ja omavaheline läbisaamine oli meeldiv. Ei arva, et minu tööle saamise ajal teaduslike töötajate hulgas tõsiusklikke kommuniste oleks olnud. Ehk vaid tollane partorg, kes käis pidevalt kusagil asutustes ja koolides loenguid pidamas, väidetavalt isegi laste kasvatamisest, ehkki ta ise oli vallaline ja lastetu.