AGO RAUDSEPP ⟩ Demokraatia EKRE moodi: «Diktatuur oli juba liiga kaugele läinud»

Jaak Valge on uue erakonna eestvedajaid. Kõrval kuulab Henn Põlluaas, kelle EKRE koos Valgega samal päeval enda ridadest välja heitis. Foto: Madis Veltman

• Oskus ära tunda autoritaarsete kalduvustega inimesi on iga poliitiku tähtsaim omadus.
• Diktaatoreid on alati vajatud mingite väga tõsiseks peetud probleemide lahendamiseks.
• Kui usaldada ainult saadud kogemust, siis võib demokraatia päästmiseks olla liiga hilja.

Lõppev nädal läheb kindlasti Eesti demokraatia ajalukku. Postimehe ajakirjanike Triinu Ressi ja Madis Veltmani teisipäevaõhtune videointervjuu EKREst välja visatud mässajatega on demokraatia uurijale puhas kuld, kirjutab ajaloolane ja Postimehe arvamustoimetaja Ago Raudsepp.

Jaak Valge räägib kaamerasse, kuidas teda on juba tükk aega häirinud EKRE autoritaarne juhtimine, pereerakonna kuvand ja ebaviisakas suhtlusstiil. Aga kuna katsed seda muuta pole andnud tulemusi, siis jõuti järeldusele, et «laseme siis kongressil otsustada».

Igati loogiline, sest kongress on erakonna kõige kõrgem organ. Kuid võta näpust. EKRE juhatuse teisipäevaõhtune koosolek otsustas hoopis erakonna juhi vastaskandidaadi koos tema kahe toetajaga erakonnast välja visata.

Jaak Valge: «Eks me arvestasime muidugi ka selle võimalusega, et see… noh, diktatuur oli juba liiga kaugele läinud, et meil tegelikult seda kongressil ei olegi võimalik lasta otsustada.»

Jaak Valge on doktorikraadiga ajaloolane, ta ei ole inimene, kes niisama sõnu loobiks. Jah, tal oli muie näol, kui ta seda ütles, kuid see ongi tema stiil.

Kohe pärast Jaak Valget rääkis kaamerasse Henn Põlluaas, kes on olnud peaaegu kaks aastat riigikogu esimees ehk pidanud ühte kolmest Eesti Vabariigi kõige kõrgemast ametist.

Henn Põlluaas: «Kahjuks ongi olukord selline, et valede, demagoogiaga likvideeriti kõigepealt enda konkurent erakonna juhi kohale, likvideeriti ka tema toetajaid, inkrimineeriti meile laest võetud, väljamõeldud süüdistusi, millel puudub igasugune alus /…/ Me oleme kogu aeg rääkinud sellest, et erakond, kes seisab demokraatia eest, peab olema ka ise demokraatlik, otsustusprotsess peab olema laiem, mitte niimoodi, et juht või perekond otsustab /…/ Täna on olukord selline, et juhatusse ongi jäänud alles need truud käetõstjad, kes mitte kunagi ei julge vastu vaielda, küsimusi esitada.»

Demokraatia uurijale kõlab see väga tuttavalt, aga see kõik on 55+ vanuses inimese jaoks niivõrd kulunud ja lame, et käsi ei tõuse siia neid võrdlusi kirja panema – mitte 2024. aastal, 33 aastat pärast iseseisvuse taastamist, et iseloomustada Eesti Vabariigi parlamenti kuuluvat erakonda. Jäägu see teistele.

Henn Põlluaas räägib kaamerasse: «Silver Kuusik oli kandidaat, aga kandidaatide seadmise tähtaeg on möödas. Mis ma selle kohta ütlen, see on äärmiselt madal.»

Siia tahaks lisada: see on niivõrd madal, et ei ole soovi isegi parastada. Aga siit on õppida, oi kuidas siit on õppida…

Muidugi mitte Martin Helmelt, kellele meeldib erakonnakaaslastele rääkida, et «meie pole kordagi eksinud ja meie kunagi ei vabanda».

Demokraatia uurija ei suuda välja mõelda ühtegi tähtsamat omadust, mis demokraatliku riigi poliitikul peab olema – see on oskus ära tunda autoritaarsete kalduvustega poliitikut, võimalikku diktaatorihakatist.

Kas me võiksime oodata mingisugust vigade tunnistamist või koguni mea culpa’t? Muidugi mitte Martin Helmelt, kellele meeldib erakonnakaaslastele rääkida, et «meie pole kordagi eksinud ja meie kunagi ei vabanda». Aga Jaak Valgelt või Henn Põlluaasalt?

Kui mõelda teiste sarnaste juhtumite peale, siis ei ole need eriti paljulubavad. Võtame näiteks Jüri Ratase. Ta läks sujuvalt üle Isamaasse, ja kui juba Jüri Ratas, siis Silver Kuusik, Jaak Valge ja Henn Põlluaas on Isamaasse palju enam oodatud.

Aga mida arvata Jüri Ratasest, kes kuulus 24 aastat Keskerakonda (2000–2024), mida kuni 2016. aastani juhtis Edgar Savisaar? Kas Jüri Ratas tõesti ei märganud Keskerakonna juhtimises midagi sellist, mida kirjeldasid Jaak Valge ja Henn Põlluaas?

Ratasega võrreldes jõudsid Valge ja Põlluaas tunduvalt kiiremini tõeni. Kuid ikkagi paneb demokraatia uurijat imestama: mida nad nii kaua ootasid?

Siinkohal võib öelda, et mis viga on tagantjärele tark olla. Ja tõesti, suurem osa inimestest saab maailmast nii aru, et ainult saadud kogemus suudab neid milleski veenda. Sellega on ainult see häda, et siis võib olla liiga hilja, «diktatuur oli juba liiga kaugele läinud»…

Saab ka öelda: rahunege maha, see on kõigest üks Eesti parlamendierakondadest, pealegi mitte kõige suurem – enne teisipäeva kuulus neile 15 protsenti riigikogu kohtadest.

Kuid iga Eesti parlamendierakond on potentsiaalne valitsuserakond ja iga Eesti parlamendierakonna juht on potentsiaalne Eesti peaminister. Erakondade mõte on ju selles, et võimule saada, sest kuidas muidu saaksid nad oma valijatele antud lubadusi täita.

Aga see tähendab, et potentsiaalne Eesti peaminister on inimene, kes tahab muuta oma erakonna «presidentaalseks erakonnaks», kes on veendunud, et erakonna toetajad hindavad seda, kui erakonda juhitakse «kindla käega», kes peab enda vastu kandideerimist putšiks ja ütleb oma kritiseerijate kohta, et nad tahavad tuua erakonda «nii-öelda demokraatiat».

Asendame sõna «erakond» sõnaga «Eesti» ja siin on teile programm, kuidas muuta Eesti demokraatia «presidentaalseks demokraatiaks» – see tähendab demokraatia kaotada.

EKRE mässajatele sai see selgeks siis, kui erakonna jaoks oli juba liiga hilja. Aga kui erakonna asemel oleks olnud Eesti? Piisab 51 riigikogu liikmest, kes on sama viletsad diktaatorihakatiste äratundjad, ja meil oleks Martin Helme sugune peaminister.

Muidugi võib öelda, et Jaak Valge kindlasti ei ole nii rumal, et ta alles nüüd Helmete autoritaarsetest kalduvustest aru sai. Mina ka arvan, et ei ole. Aga see ei muuda midagi.

Jaak Valge võib siiralt uskuda, et massiimmigratsioon tähendab Eestile hukatust ja selle vältimiseks on õigustatud kõik vahendid, sealhulgas diktaatorihakatiste toetamine. Aga niimoodi diktaatorid võimule pääsevadki. Neid on alati vajatud mingite väga tõsiseks peetud probleemide lahendamiseks.

Jüri Reinvere kirjutas kaks nädalat tagasi siinsamas, et inimestel on tekkinud usk, et ainult populistid on võimelised nende probleeme lahendama. Kui Donald Trumpist saab jälle USA president, siis sellepärast, et inimesed usuvad, et ainult tema suudab kontrolli alt väljunud sisserändele piiri panna. Tõenäoliselt suudabki.

Aga see tähendab valida presidendiks inimene, kes ei hooli USA põhiseadusest – just nii kõlab tema enda asepresidendi hoiatus. Kas saab olla veel tõsisemat hoiatust ühes demokraatlikus riigis?

Ka Mike Pence’ilt tuleks küsida, miks ta nii hilja ärkas. Mida ta ootas?

Küllap tahtis ka Pence Trumpi abiga mingit probleemi lahendada, kuniks juhtus nii, et hoopis Trumpist endast sai mitu korda suurem probleem: «diktatuur oli juba liiga kaugele läinud»…

Kogu aeg on neid ümbritsenud inimesed, kes oleksid võinud mingisuguste asjade peale öelda, et «mulle aitab, mina seda enam kaasa ei tee».

Erkki Raasuke, kes oli viimasel Postimehe arvamusliidrite lõunal üks kahest peaesinejast, rääkis kunagi – see võis olla 1990ndate lõpus või 2000ndate alguses –, et elus võib tulla ette olukordi, kus sul on 20 sekundit aega, et püsti tõusta ja ruumist välja minna. Sest kui sa seda ei tee, siis saab sinust kaasosaline.

Kui Martin Helmest on saanud EKRE diktaator või kui Donald Trumpist on saanud inimene, kes võib hävitada USA demokraatia, siis ei ole see juhtunud üleöö. Ei ole nii, et on mingisugune joon, kus ühel pool on valgus ja teisel pool pimedus. Kogu aeg on neid ümbritsenud inimesed, kes oleksid võinud mingisuguste asjade peale öelda, et «mulle aitab, mina seda enam kaasa ei tee».

Nad ei teinud seda.

Siinkohal ei saa kuidagi jätta mainimata kaabudega tegelaste suuri eeskujusid, kes kandsid kaabude asemel barette ja nimetasid ennast vabadussõjalasteks. Miks me peaksime uskuma, et kui Martin Helmet ei suudetud õigesti hinnata, siis Artur Sirki suudetakse?

Vähemalt ei ole me teinud seda viga, mis vabadussõjalastega, kellele ei antudki võimalust ennast võimu teostajana näidata. EKRE sai oma võimaluse ja selles mõttes oli EKREIKE vajalik. Me saime oma kogemuse ja demokraatia uurijale sellest piisas. ­EKRE mässajatele paraku mitte.

Mis EKREst edasi saab? Perefirma. Erakonda neist enam ei saa, sest võimule saamise väljavaated on olematud – nagu Savisaare Keskerakonnal pärast pronksiööd.

Aga vandenõuteooriad, hirmu ja viha külvamine – see on hea äri. Eestis on alati vähemalt riigikogu valimiskünnise jagu inimesi, kes on valmis valima ükskõik keda – Leninit, Stalinit, Hitlerit, Kim Jong-uni, vahet pole –, kes võimaldaks välja elada oma pettumust ja viha. Senikaua kui kibestunud valijaid jätkub, on Helmete perekonna äraelamine kindlustatud.

Aga meie, kõik ülejäänud, teeksime targasti, kui me ei suhtuks sisserändesse ja teistesse sarnastesse probleemidesse üleolevalt, vaid asuksime nendega tegelema. Sest kui meie seda ei tee, siis tulevad teised inimesed, kes teevad. Ja siis võibki olla nii, et ühel päeval tuleb öelda: «diktatuur oli juba liiga kaugele läinud»…