IGOR GRÄZIN ⟩ Miks peab Eesti riik ära tegema selle, millega kirikud ise hakkama ei saa?

Õigeusu kirik Toompeal. Foto: Eero Vabamägi

Meie ristirahva seisukohalt on teine oluline probleem usundiõpetuse referendumi kõrval veel Moskva õigeusu patriarhaadi staatus praeguses Eesti riigis, kirjutab Igor Gräzin.

Mõte korraldada usundiõpetuse sisseviimise kohta koolidesse referendum sisaldab endas peale usuteadusliku küsitavuse ka küsimuse riigi ja kiriku vahekorrast. Teisiti siis: kas riik võib seadusega korraldada usuga seotud õpetamist. Kusjuures traditsioonilisi õppeaineid riik reguleerida ei saa – pole ju meil riigikogus arutatud küsimusi sellest, kuidas õpetada maalimist või geneetikat ja kas kohustusliku kirjanduse hulka peaksid kuuluma Luts või Kivirähk. Neid küsimusi korraldavad ikkagi vastavate ainete õpetajad-spetsialistid, aga siin äkki: ühe tavalise aine kohta rahvahääletus.

Kordan enne kirjutatut: usundiõpetusel pole mingit seost usuga erinevalt usuõpetusest. Seda küsitavam see referendum on. Me ei korralda ju referendumit füüsika, algebra ja käsitöö õpetamise asjus. Ent mingi emotsionaalne seos on siiski olemas, kuna tekitab mulje teatava ideoloogia (mittekonfessionaalse religiooniõpetuse) pealesurumisest riiklikus hariduses. See sunnib meile peale vajaduse meenutada usu ja riigi vahekorra käivat sätet meie põhiseaduses, mida sageli tõlgendatakse valesti.