:format(webp)/nginx/o/2024/03/04/15926480t1h8f8c.jpg)
Noored eurooplased ütlesid valimistel, et Euroopa vajab suunamuutust. Ja see on põhjus, miks eeskätt Isamaa peaks kriitilise pilguga üle vaatama, kelle hulka nad Euroopas kuuluvad, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Noored eurooplased ütlesid valimistel, et Euroopa vajab suunamuutust. Ja see on põhjus, miks eeskätt Isamaa peaks kriitilise pilguga üle vaatama, kelle hulka nad Euroopas kuuluvad, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Viimase nelja aastakümne jooksul on Euroopa poliitilist suunitlust kujundanud hipipõlvkond – üliõpilased, kes tõusid 1968. aastal barrikaadidele Pariisis, põledes soovist õiglasema ja võrdsema ühiskonna järele. Seesama põlvkond on võimu juures siiani. Paraku on nende poliitiline utoopia viinud Euroopa sügavasse ummikusse. Tunnistada aga seda ei taheta.