Raul Eamets ⟩ Metsasõjast läbi diletandi silmade

Bigbanki peaökonomist Raul Eamets. Foto: Johan-Paul Hion

Vaatasin hiljuti järele dokumentaalfilmi «Varaküps» ja selle filmi peale hiljem mõeldes jõudsin järeldusele , et see metsasõda on vaidlus, kus lõplikku tõde ei olegi. Vähemasti täna. Tõde on vaataja silmades, nendib Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Looduskaitsjad rõhuvad sellele, et eestlased on metsarahvas ja mets on meie ajaloos mänginud väga olulist ja märgilist rolli. Tõele au andes pidasid saksa parunid eestlasi rohkem maarahvaks ning mets ja maa pole päris sünonüümid, aga las ta olla. Ilmselt peame minema ajas kaugemale tagasi, sellesse aega, kui Taara veel elas. Teine oluline argument on elurikkuse säilitamise vajadus, sest puupõld ja mets ei ole loodusliku mitmekesisuse ja elupaiga mõttes üks ja sama asi. Kolmandaks lisandub siia veel CO2 sidumise teema. Kaheaastane võsa ei seo süsinikku samas mahus kui täiselujõus mets ja tulevikus peame hakkame trahve maksma. Edasi tulevad teised majanduslikud argumendid: et me võtame metsa maha ja see läheb lihtsalt ahju ehk siis kütteks. Majandusteadlasena võin kinnitada, et see on tõesti nii.

Eelmisel aastal läks RMK raiemahust 26 protsenti kütteks, siia tuleb lisada veel erametsast võetud puit. Mõne aasta taguse uuringu alusel läks üle 50 protsendi raiutud metsast ühel või teisel viisil kütteks kas Eestis või siis välismaal. Väidetavalt me raiume metsa rohkem, kui seda peale kasvab, ja paberil olev ning raielangil kasvav 1,3-meetrine puuhakatis ei ole tegelikult mets. Metsaseaduse järgi on. Ning lõpetuseks emotsionaalne argument: värske lank mõjub visuaalis oluliselt masendavamalt kui täisküps mets.