Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

AK Inimkonna areng on kiire – evolutsioon järele ei jõua ja aru sama jalga ei käi (1)

Biomass ja tehnomass: inimkonna areng on olnud sedavõrd kiire ja nii ulatuslik, et me ei tulegi enam toime nende uute väljakutsetega, mida elu inimese enda loodud tehnomassis meile esitab.
Biomass ja tehnomass: inimkonna areng on olnud sedavõrd kiire ja nii ulatuslik, et me ei tulegi enam toime nende uute väljakutsetega, mida elu inimese enda loodud tehnomassis meile esitab. Foto: Marek Strandberg tehisaru Dall-E3 abil

Uuringud näitavad, et paljud hädad, näiteks vaimse tervise häired, tulenevad kiirest tehnoloogilisest arengust ja moderniseerumisest. Üks teooria, mis aitab selgitada, miks me reageerime muutustele halvasti, on evolutsiooniline ebasobivus.

Ebasobivus tekib siis, kui evolutsiooniline kohandumine, olgu see füüsiline või psühholoogiline, ei sobi enam keskkonnaga. Näiteks ööliblikad ja mõned öised eluviisiga kärbseliigid, kes peavad navigeerima pimeduses, on arenenud nii, et kasutavad öötaevas kuud orienteerumiseks. Kunstliku valgustuse leiutamise tõttu tõmbab aga paljusid liblikaid ja kärbseid lampide poole.

Sama juhtub ka inimestega. Klassikaline näide on meie «magusasõltuvus», mis motiveeris esivanemaid otsima kaloririkkaid toite toitumisvaestest keskkondadest. Tänapäevases maailmas, kus toiduettevõtted toodavad massiliselt rafineeritud suhkrute ja rasvadega toite, muutub see magusasõltuvus ebasobivaks ning isegi ohtlikuks, põhjustades hammaste lagunemist, rasvumist ja diabeeti.

Tagasi üles