JUHTKIRI ⟩ Vastuhakk kurjusele

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Vabadus ja demokraatia pole tulnud ohvriteta.
• Nii oli see ka Normandia dessandi puhul.
• Kurjusele tuleb hakata vastu võimalikult varakult.

Kaheksakümmend aastat tagasi 6. juunil algas sõjaajaloo suurim dessantoperatsioon Prantsusmaal Normandias, mis viis lõppkokkuvõttes Saksamaa-vastase teise rinde avamiseni ning Teise maailmasõja lõpuni vähem kui aasta pärast.

Tõenäoliselt on käesolev aasta viimane kord, kui operatsiooni aastapäeva tähistatakse suurejooneliselt koos veteranidega. Neist kõige nooremad lähenevad sajandale sünnipäevale ja on ilmselge, et neid pole enam palju. Siiski on umbes 150 USA veterani lennanud pidustustele, mille õhustik on varasematega võrreldes üsna teistsugune. Venemaa presidenti Vladimir Putinit ei ole kutsutud. Küll on aga kohal Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.

«Minu meelest on vabadus ja demokraatia [maailmas] praegu ilmselgelt ohus,» ütles nädala algul NBC Newsile saja-aastane veteran Harold Terens. Dessandipäeval teenis ta Yorkshire’s lennuväebaasis raadioperaatorina, saates teele 60 P-47 Thunderbolti hävitajat. Neist naasid vaid pooled.

Vabadus ja demokraatia pole tulnud ohvriteta. Dessandi esimesel päeval langes üle nelja tuhande liitlaste sõduri. Need ohvrid oleks olnud tõenäoliselt olemata, kui Saksamaal poleks 1938. aastal lastud vallutada Tšehhoslovakkiat. Õhtuks oli siiski selge, et dessant on õnnestunud ning Prantsusmaa vabastamine üksnes aja küsimus. Teise rinde avamine kiirendas Saksamaa tingimusteta kapitulatsiooni ning võib oletada, et vältis Prantsusmaa ja Itaalia, kindlasti aga Lääne-Saksamaa langemist kommunistide kätte.

Praeguseid Normandia dessandi aastapäeva pidustusi varjutav Ukraina sõda sunnib küsima, millised on liitlaste strateegilised eesmärgid Ukrainas.

Mälestusüritusel osalevad veteranid meenutavad, et lääneliitlaste väärtused ja neile toetuvad strateegilised eesmärgid olid väga selgelt paigas. Praeguseid pidustusi varjutava Ukraina sõja ja võimaliku suurema sõja oht Euroopas sunnivad küsima, millised on liitlaste strateegilised eesmärgid Ukrainas. Mitmed analüütikud, sealhulgas erukindralleitnant Ben Hodges on öelnud korduvalt, et lääs peab defineerima strateegilise eesmärgina Venemaa kaotuse ja väljatõmbumise Ukrainast, mis on ainus võimalus vältida suuremat sõda maailmas. NATO veel nii ei arva, kuid Venemaa sõdib enda meelest Ukrainas juba mitte Ukrainaga, vaid NATOga.

Ehkki ka Teise maailmasõtta sekkusid ameeriklased aeglaselt, oli Normandia dessandi päevaks nende pühendumine juba täielik ning Ameerika relvatööstus, «demokraatia arsenal» töötas täistuuridel. Lääne-Euroopa vabastamisele ja Saksamaa kapituleerumisele järgnes Euroopa ajaloo pretsedenditu rahuaeg ja õitseng, mis oli kasulik ka USA-le.

Õnneks polnud Kolmas Reich saanud veel tuumariigiks. Venemaa on tuumariik ning seetõttu pole võimalik ette kujutada tema deputiniseerimist niimoodi, nagu denatsifitseeriti Saksamaa. Kuid okupantide välja ajamine Ukrainast on võimalik ja mõeldav, mis suure tõenäosusega viiks režiimi muutuseni Venemaal.

Normandia aastapäev meenutab meile mineviku õppetundi: kurjusele tuleb hakata vastu võimalikult varakult.