LOODUSFOTO ⟩ Rukkirääku kuuleb rukkipõllul harva

Enamik inimesi on rukkirääku kuulnud, aga mitte näinud. Tema pildistamiseks tuleb fotograafil pikalt sääski toita. Foto: Fotod: Rein Kurresoo

Umbes kakskümmend aastat tagasi sattusin vestlema Taani noortega, kes olid veetnud öö telgis Kasari luha lähedal Matsalus. Nad olid vaimustatud loodushäälte rohkusest ja tehisilma kilina-kolina puudumisest; kurtsid vaid, et konnad tegevat liiga kõva lärmi – muudkui «kræks-kræks». Selgus, et nad olid konnadeks pidanud rukkirääke.

Toona elas rääkusid ainuüksi Kasari luhal rohkem kui kogu Taani riigis. Ent rääke jagus ka ümbruskonna põldudele, kultuurheinamaadele, söötidele ja isegi raiestikele. Need kõik on inimtekkelised elupaigad.

Kuigi rukkiräägul on eluks põllumajandust tarvis, ei ole põllumajanduse eesmärk kaugeltki mitte rääkude heaolu. Ehkki rukkirääk pole ka praegu meil veel haruldane lind, kostab rääkude krääksumist luhtadelt ja niisketelt heinamaadelt üha vähem, põldudelt aga juba päris harva.