VIKTORIA LADÕNSKAJA-KUBITS ⟩ Kellele seda arvamust vaja on?

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Olga Makina

• Ühiskond on muutunud arvamuste suhtes nõudlikuks.
• Samas esineb ka arvamuse avaldamise hirmu.
• Peame olema rohkematest arvamustest teadlikud.

Sõnavabadus ja arvamuste rohkus on Eesti ühiskonna hindamatud väärtused. Kuid siiski on viimasel ajal märgata kolme olulist trendi: teatud teemadel vaikimist, populaarsete arvamuste peale surumist ja mitte alati täpseid küsitluste tulemusi, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Tundub, et ühiskond on viimase kahe aasta jooksul muutunud arvamuste suhtes nõudlikumaks. Aeg on selline, kui teise inimese arvamus aina kriitilisemaks muutuvas julgeoleku olukorras võib ebameeldiva stsenaariumi realiseerimisel tähendada ka potentsiaalselt ohtlikku käitumismustrit. Arvamuste tarbimise kaudu hingab inimene sisse usku, ahmib kindlustunnet, proovib maandada hirmu. Just sellepärast on arvajajaid palju, arvamused aga tihti kattuvad.

Aga kui arvamust ei kosta

Kas teatud ametikohad suisa eeldavad ohtlikult keerulisel ajal, et inimene peaks avaldama ka oma arvamust? Ühest küljest vaba ühiskond – ole oma arvamusega vaba. Teisest küljest, kui see koht on maksumaksja rahaga kaetud või arvamusliidri, mõjutaja rolli eeldav positsioon, ja nagu mõistame, olukord on «ei-tea-kuidas-laheneb», on justkui rahulikum kuulata vaikust, mitte seda «aga meie siin tegeleme hoopis kultuuri, spordi, meedia, hingega…». Ilmselt selles kahes otsas (sõnavabadus ja ohu tajumine) on põhjus, miks teatud n-ö arvamusskandaalid tekivad: seisukohtade avaldamist ei nõuta, aga siiski väga tahetakse. Vaikus või ebamäärase seisukoha väljendamine sõja kontekstis, nagu näeme, võib kesta ühe aasta, teine… aga siis ikka plahvatab. Täpselt selliselt läks kohaliku vene õigeusu kirikuga, just sellepärast tekkisid ka need «ümbernimetamise teemad» (kuigi nimi ei peegelda otseselt sisu ega ka lahendust), ilmselt ka sellepärast kohalik Vene Teater korraldab arutelusid oma tulevikuvisiooni kohta. Võib muidugi ennustada, kus kohas järgmisena plahvatab, sest seisukoht on endiselt ebaselge.

Seda rohkem hindad inimesi nagu Narva muuseumi juht Maria Smorzhevskihh-Smirnova, kes on kindlasti viimaste aastate üks suuremaid avastusi – julge, selge, asjalik, uhke. Kuigi on klaar, et temal, ja veel Narvas, oleks tunduvalt lihtsam ja turvalisem olla «ebamäärane». Aga nagu tema muuseumi plakatil seisab: siin on piir. Tegelikult väga sügav lihtne lause. Sest pärandi kaitsmine algab selgest sõnumist, mitte ainult museaalide hoidmisest.

Aga kui arvaja ise kardab

Eelmine jutt puudutas eelkõige ühiskonnas eksisteerivaid hirme, mis lõppkokkuvõtteks peegelduvad arvamuste küsimises, ootuses. Vaatame aga olukorda teiselt poolt, miks arvaja ei kiirusta arvamust avaldama? Põhjusi võib olla mitmeid. Sest seda arvamust pole, sest see arvamus võib mitte meeldida, sest ei vea välja vaidlust. Ja siin on märkimisväärne, et arvamuste avaldamise hirm ei puuduta enam kaugeltki ainult sõjakonteksti.

Näiteks tänasel päeval väga populaarsel teemal nagu «kliima» ja kogu see «rohelisus» on suhteliselt harva kuulda kasvõi natukene teistmoodi kui peavoolu arvamusi. Sest kõrvalt tundub, et iga suure teema juures on olemas üks, kaks, kolm suurt ja võimsat kõnelejat, kes domineerivad oma mõttelaadiga. Selge, et neile on abiks ka kommunikatsioonipliiatsid ja suured rahalised panustamised. Kogu see komplekt on võimas. Sotsiaalvõrgustiku toel saab seda veel mõjuvamaks teha ja muuta justkui «igaühe lugupeetud inimese arvamuseks».

Mida rohkem ühiskonnas esindatud arvamustest me teame, seda ausam arutelu, seda kindlamat valikut ja lõppkokkuvõtteks turvalisemalt võib ehitada oma julgeolekut.

Selle masinaga vaidlemiseks ilma ressursita tavakodanikul polegi võimet. Tulemus ühes lauses on selline: «kahtled, et põlevkivist loobumine ei ennusta head – oled lihtsalt vähekompetentne». Ja sellises mustris teistmoodi arvamused enam ei pääse eetrisse, sest kes tahab kanda silti «vähekompetentne» ja sõdida suure peavoolu arvamusega. Samad trendid pole ainult kliimateemadega. Kahtled Rail Balticu vajalikkuses? Vähekompetentne. Et maksutahe ei vii kriisist välja? Vähekompetentne. Et muru võiks siiski linnas niita? Loodusevaenulik. Ja nii edasi.

See aga ei tee meist kõigist ühe arvamuse adepte. See lihtsalt viib muud arvamused põranda alla. Ja kui te jälgite erakondade reitinguid, siis just seda nad viimastel aastatel räägivadki.

Aga kui uuringud enam ei räägi?

See on kolmas mure, mis ilmselt aina suuremas proportsioonis meid tabab. Nimelt seda trendi võib kirjeldada, kui sobiva/õige, aga mitte päris oma arvamuse andmine telefoni/veebi küsitlustele. Küsitlustele vastamine on alati teatud subjektiivsusega. Aga kui küsitleja lisaks ei tahagi oma arvamust avaldada, vaid viib oma arvamuse suhtes eksitavale teele, siis on tegemist mõttelaadiga, mida statistika enam nii hästi ei kajasta.

Näide elust. Kujutame korraks ette: tehakse küsitlust ja inimene peab vastama, mis on tema jaoks kõige olulisemad infokanalid. Ta vaatab netist Venemaa kanaleid, aga suurepäraselt teab, et Venemaa kanalid on Eestis keelatud. Mis vastuse ta suure tõenäosusega annab? Seda, mida temalt oodetakse, mitte seda, mis on tõele vastav. Ja nii me lõimumismonitooringust näeme, et muust rahvusest inimeste hulgas ei olegi Venemaa kanalid enam populaarsed. On väga naiivne, kui me võtame seda infot absoluutse tõena. Eriti kui võrrelda seda teise numbriga – järsult kasvanud sotsiaalmeedia kaudu leviva info kasutamine. Seda siis ka vanema põlvkonna sees. Seisame silmitsi varjatud trendiga.

Teine näide. Enne riigikogu valimisi ei paistnud mitte kuskil reitingutes, et KOOS on nii populaarne, et natukene veel ja võibki saada sisse. Ka praegu tänavapildis KOOS ja kogu nende valimisplatvorm ei paistagi silma, aga internetis nende videoarutelude all on üsna märkimisväärne vaatajate arv.

Nüüd on ehk õige aeg arvata, kuidas arvamuste kliima ei oleks enam nii jäine. Sest tegelikult mida rohkem ühiskonnas esindatud arvamustest me teame, seda ausam arutelu, seda kindlamat valikut ja lõppkokkuvõtteks turvalisemalt võib ehitada oma julgeolekut.