JUHTKIRI ⟩ Kuulutama olen vahva

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Postimees tähistab oma 167. sünnipäeva.
• Sünnist saati on Postimehe eesmärk olnud lugejate harimine.
• Postimees on meiega ka tänapäeva keerulises maailmas.

Kolmapäeval möödub 167 aastat päevast, mil Johann Voldemar Jannsen asutas Perno Postimehe, mida on tagantjärele peetud ärkamisaja alguseks. Sellest saadik oleme käinud koos eesti rahvaga määratu tee, mida võib hoomata esimeste aastakäikude köiteid käes hoides, lugedes köite sisekaanele talumehe pliiatsiga kirjutatud imelisi kalligraafilisi märkmeid külviaegadest ja laatadest.

Aasta oli 1857. Pärisorjusest vabanemine oli toimunud vähem kui neljakümne aasta eest, esimese raudteeliini avamiseni oli veel 13 aastat ning just eelmisel aastal oli Krimmi sõda lõppenud Venemaale kaotusega. Eesti territoorium – toona jagatud Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel – oli kauge Euroopa perifeeria, kuhu oli küll juba (taas)rajatud ülikool ning mida läbis Peterburi kulgev postimaantee, kuid kuhu harva sattus välismaalase jalg. Siinsed külad tukkusid pimeduses ja igal aastal muutusid teed mõneks ajaks läbimatuks porimülkaks.

Pole midagi imestada, et maarahva arusaam maailma elust oli piiratud. Krimmi sõjast naasnud veteranide pajatusi kuulati ahju ümber põnevusega. Meie tänapäevased liikumiskiirused ja -võimalused oleksid tundunud toonastele inimestele ulmelised, saadi ju heal juhul aastas vaid mõned korrad lähedases provintsilinnas vankriga laadal käia.

Seda austusväärsem on Jannseni missioon ja haare. Ainuüksi tsaaririigi bürokraatiast läbimurdmine oli vägitegu ning lõpuks aitas Jannsenil variisikuna eestikeelse nädalalehe kirjastamise ja trükkimise luba saada Pärnu trükkal Friedrich Wilhelm Borm. Ning 1857. aasta jaanikuu 5. päeval tervitas Perno Postimees rõõmsasti lugejaid järgmiselt: «Terre, armas Eesti rahvas! Minna, «Perno Postimees». Kuulutama olen vahvas. Keik, mis sünnib ilma sees...»

Oleme käinud koos eesti rahvaga määratu tee, mida võib hoomata esimeste aastakäikude köiteid käes hoides.

Maarahvas oskas juba tänu talurahvakoolile ladusasti lugeda, kuid eestlased said meist alles rahvusliku ärkamise käigus, milles etendas keskset rolli omakeelne ajakirjandus. Postimees liikus käest kätte, teda loeti, hoiti alles ning köideti ja lehed liikusid laudpõrandaga tagakambri riiulile kalendrite ja piibli kõrvale. Nii laoti talude päriseks ostmise, kohaliku seltsielu ja omavalitsuse ning viimaks oma riigi vundamenti. Laoti trükikojas sõna otseses mõttes, laoti trükiplaadi tinaladu, nagu seda tuli ette veel kolmkümmend aastat tagasi.

Me elame nüüd väga teistsuguses maailmas ning kuigi taas käib Krimmis sõda, on meie taskutes nutitelefonid, mille abil saame otse näha kaugete maade telepilti, osta lennupileteid Aafrikasse ja tõlkida meile arusaamatuid tekste eesti keelde. Kuid Postimees on endiselt alles ja nüüd lisaks paberlehele sellessamas nutitelefonis. Ja ikka kuulutama vahva. Postimehe missioon on jätkuvalt arutleda eesti keeles koduste ja maailma asjade üle, hoida ülal teadmiste tõrvikut ja kui tarvis, siis tõrvik kellegi istmikugi alla torgata. Meie ühine teekond jätkub, hea lugeja.