MAARJA PILD ⟩ Maksuamet himustab pangatehingute andmeid – kas järgmiseks riigi kaamera igas kodus?

Advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg. Foto: Olga Makina

Maksuamet soovib kõikide inimeste ja ettevõtete pangakontod jälgimise alla võtta, kirjutab Postimees. Maksu- ja tolliamet (MTA) põhjendas meediale, et plaani realiseerumisel oleks nende töö palju efektiivsem. Selliste argumentide kasutamine on aga selgelt libe tee, mis viib kiiresti kodanikuõiguste liigse piiramiseni, leiab advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat ja Tartu Ülikooli privaatsuse ja andmekaitse külalislektor Maarja Pild.

Kõige mugavam ei ole kõige mõistlikum

Näiteks ka politseil ja prokuratuuril oleks palju efektiivsem oma tööd teha ning ka kuritegevust ennetada, kui igas kodus oleks kaamera, millele politseinikel on igasuguse kahtluse või küsimuse korral juurdepääs. Või veel parem kui riigiametid saaksid meie kodus toimuvat otseülekandena jälgida. Ometi lähtume siiski eeldusest, et kodanikud on seaduskuulekad ning mh kurjategijatega võitlemiseks tuleb kasutada teisi ja mitte alati kõige efektiivsemaid meetodeid. Seaduskuulekuse kindlustamine ja kuritegevuse ennetamine on olulised, kuid see ei saa tulla põhiõiguste arvelt.

Maksuameti meediale antud selgitustest tuleneb, et MTAs tekib soov meie pangakontodele piiluda juba siis, kui ameti hinnangul esineb andmetes «anomaalia». MTA põhjendab: «Kui riskimudelid tuvastavad anomaalia või maksupettuse riski, siis loomulikult peab olema menetluses võimalik see viia kokku konkreetse isikuga.» See justkui tähendab, et isikul ei pruugi maksupettusega isegi miskit pistmist olla, vaid tegemist võib olla ka riskimudeli probleemiga, ometi saab maksamet juba uurima asuda, kas inimene ikka piisavalt seaduskuulekalt käitub.

Lähtume siiski eeldusest, et kodanikud on seaduskuulekad ning mh kurjategijatega võitlemiseks tuleb kasutada teisi ja mitte alati kõige efektiivsemaid meetodeid.

Enne kui riigiamet küsib võimalust saada enamatele kodanike andmetele ligi, eriti veel teatud juhul inimesi süüstavatele andmetele, tulnuks kohe läbi mõelda, kas ei ole eesmärkide saavutamiseks teisi meetmeid. Või mis saab olukorras, kus inimese andmeid vaadatakse lubamatult? Mis saab, kui leiab aset sedavõrd suurt andmebaasi puudutav andmeleke? Kas on tehtud isikuandmete töötlemise mõjuhinnang? Mis on andmekaitse inspektsiooni arvamus?

Küsimusi on aga selgelt rohkem kui vastuseid.

Delikaatne info pangas

Alati leidub ka inimesi, kes ütlevad, et neil ei ole midagi varjata ning vaadaku kõik nende andmeid terviseks. Küsimus ei ole aga selles, kas inimesel on midagi varjata või kuritegelikud plaanid. Küsimus on põhiõigustes. Ka meie enda põhiseadus kaitseb õigust privaatsusele ning andmekaitsele. Meil kõigil on õigus olla jäetud üksi ning õigus oma eraelule. Meil on õigus otsustada, milliseid andmeid teistega jagada. Privaatsuse riivamist õigustavad ainult erandlikud asjaolud. Keeruline on nõustuda, et selleks on aga ühe riigiameti mugavus ja seda veel olukorras, kus isiku suhtes menetlust ei ole isegi alustatud.

Need, kellel on midagi varjata, toimetavad oma hämarad tegevused teistesse riikidesse.

Mis seal pangas siis nii tundlikku on? Pangakontolt saame teinekord inimese kohta rohkem teada, kui teavad temast tema lähedased. Tehingute andmetest tuleneb nii informatsioon selle kohta, kas isikul on lemmikloom, mis on talle meelepärane toidupood, kui ka see, kus inimene käib juuksuris. Aga samuti näeb sealt, kas inimene teeb regulaarseid annetusi näiteks kindlale kirikule või kust ja millal ta võtab välja sularaha. Kas ta ostab loteriipileteid? Või hoopis tasub regulaarselt arveid kasiinos. Vilkad pangamaksed võimaldavad inimese kohta luua tervikpildi. Seejuures arvestades ka privaatsuse tagamise kohustustega kehtib Eestis pangasaladuse regulatsioon, mis kohustab panka vaikima klientidega seotud asjaoludest. Ka sellest põhimõttest mööda minek vajab eraldiseisvat analüüsi.

Kahtlane, kui efektiivne pangakonto jälgimine ikkagi on

Viimaks tõusetub küsimus, mida loodab MTA pangakontode jälgimisega täpselt saavutada. Selge on, et need, kellel on midagi varjata, toimetavad oma hämarad tegevused teistesse riikidesse. Kaotajaks jääb seega inimene, kes on taas sunnitud ära andma osa oma privaatsusest.